Sau sau jälle!!!

Nüüdseks on möödunud päris pikk aeg kui ei ole mahti saanud kirjutada. Põhjust võib otsida mitmest erinevast kohast ..... kui tähsaim on ajapuudus ja pea olulisemaid mõtteid täis. Nii et vahest ehk peate kannatama J. Kuid siit tuleb nüüd meie story, mis sai alguse pärast Ginginist ja Wickepinist lahkumist. Teksti oleme kirja pannud mitmel erineval päeval, nii et võib esineda hüppeid.


Mina ja Kadri lõpetasime selleks korraks siis Gingin`ga .... oli lõbus ja tore .... saime kõigi töökaaslastega headeks sõpradeks ja veits kahjugi oli ära tulla .... aga uued seiklused on ootamas ... Liina lõpetas Wickepini`ga.

Kohtusime Perthis. Eesmärgiks oli auto, matkavarustus, uus töökoht ja hea nädalane puhkusplaan. Etteruttavalt ja veidike ennetavalt võib öelda, et on läinud eestlasele omaselt – pingeliselt, aga hästi.
Autoks saime endale Ford Falcon Stationwagoni. Auto leidsime läbi ajalehe nimega Quoaka. Potensiaalsed ohvrid väljavalitud, asusime Gido ja Marcia abiga (neil on auto) neid vaatama. Perthi erinevad linnaosad on piisavalt kaugel, et seda mitte teha ühistranspordiga. Pärast kahe esimese auto nägemist olid meil näod pikkad ja tõsised .... see raha mida lootsime kulutada, tundus liiga vähe olevat sõidetava auto jaoks. Aga siiski siiski..... meie kolmas variant oli 88 aasta Ford millel on väidetavalt 97 aasta uus mootor. NB mootor on meie autol 4,0 L, automaatkäigukast ja konditsioneer. Tegemist on eestimõistes tõsise bensuröövliga, mis sõidab ka gaasiga. Hoiame pöialt meie uuele järjekordsele naissoost tiimikaaslasele (kõik austraalia autod on naissoost). Igatahes ära me ta ostsime ja praeguse hetkeni ta liigub. ( Paar nädala hiljem ristisime oma auto Proua Linda Oliiviks)

Pr Linda Oliiv

Töö – see oli lihtne (kolm korda sülge üle õla). Läheme Mount Barkeri lähedale (lähedal tähendab 70 km) Frankland River`se viinamarjadega majandama – õigemini viinamarja taimedega, sest viinamarjad on alles kasvamas. Ilmselt oleme tööagentuuri Marjoga juba piisavalt heades suhetes, et töö nii kiirelt tuli.
Matkavarustus – oh meil on nüüd nii uhked asjd .... gaasipõleti ja potid/pannid, telk ja madratsid ning igast head nodi, mida matkates vaja läheb. Oma asjad saime „kokku kogutud“ enamuses suurtest kaubandus kettidest . . . kui kedagi huvitab siis olid need . . . K Mart, Coles, Woolworth, Bunndings ja Ikea.

Liina kohtas Perthi hostelis prantsuse tüdrukut Perrine. Algne plaan oli ta lihtsalt meie lühireisile kaasa võtta, aga siis sebisime ta samasse kohta tööle kah, nii et ta tuleb meiega koos nii trippima kui ka tööle. Kuna ta inglis keel on väga nigel, siis on tal hea võimalus koos meiega oma inglise keelt harjutada ja meil samuti veidike lõbusam seltsilise poolest.

Kuna tekst on kirjutatud erinevatel päevadel ja erinevate inimeste poolt, siis antke meile andeks meie ebaloogilisused tekstis!!!!!


Here we go Australia!!!!!!!!

Kuna töö alguseni oli aega 6 päeva siis mahtus meie teele päris palju head ja paremat. Kogu meie teekonna ajendiks oli näha vaalasid, kes peaksid juunist-novembrini olema rännakul edela ausraalia rannikul ja samuti ka vaadeldavad rannikult. Igatahes täna on 25.okt ja me oleme oma viimases telkimiskohas selleks korraks ning vaalsid me veel näinud ei ole.

6 päeva teel! Raske on kirjeldada, mida oleme näinud – tegelikult lihtne – vaated nagu postkaardil. Algus oli tore.... just tore .... austraalia teed ..... eestlasele ilus vaadata , aga mitte midagi erilist (Kadri arvab, et on küll erilised).... alguspunktiks oli Perth ja lõpp-punktiks on Albany ja seda kõike mööda rannikut sõites.
Reisiseltskond


Esimene päev ja lihtsalt teel.... põikasime läbi Mandurahist ja ööbisime rahvuspargi telkimisalal.... meie esimene telkimine Austraalias. Liina nägi oma esimest elusat känguru. Õhtul pimedas saime esimese ehmatuse, sest huvitav loom asjatas ümber meie söögilaua.... hüpikrott või midagi, igatahes päris suur oli ja julge kah, saime päris pikkalt tõtt vahtida. Ja magama!
Öine külaline

Teine päev. Hommik algas esimest korda päris kohviga (ostsime selle maitseainete poest, kus Liina väga vähe aega töötas). Pärast hommikusööki asusime teele. Läbisime Bunbury ning Busseltoni – ilusad väiksed linnad, mitte just väga suurte vaatamisväärsustega. Ööbimiskohaks oli planeeritud Margaret River. Tegemist on Austraalia veini paradiisiga, mida võrreldakse Prantsusmaa Bordeaux`ga. Veini tegijaid on seal jalaga segada. Meie seadsime end sisse karavaniparki ehk siis maksime raha ja selle eest saame kasutada WC ja dussi ning lõkkepuid. Päev oli jälle lõppu jõudnud. Krt.
Õhtune jalutus Margaret Riveril

Kolmas päev. Ära mõtle päev! Viisime oma auto töökotta, et vahetada õli. Sealt aga korjas peale meid John, et viia meid veinituurile. Jep! Ostsime endale päevase veinituuri, mis sisaldas kolme veinitootja, shokolaadi vabriku, juustu tehase, õllepruulikoja ja oliivi tehase külastust. Peale meie oli veel sellel tuuril inglise vanapaar, kes tähistas austraalia reisiga oma 40 abieluaastat ja saksa keskealine paarike.
Veini sai maitsta ja juustu sai maitsta ja veel sai erinevaid asju maitsta, aga oliivi tehases sai miljon head pestot ja vinegari. Kadri sai endale hea näokreemi
Mati uurimas veini värvust

Veini segamas


Veini joomas

Neljas päev. Ärkasime taas Margaret Riversi Karavani pargis. Tänase päeva teemaks olid vaalad ja koopad. Sõitsime autoga veidike tagasi ehk suundusime Cape Naturalistesse. Tee peale jäi meil Ngilgi koobas. 18 dollarine pilet viis meid umbes 30 meetrit maa alla. Igalpool kõrgusid stalaktiidid ja stalakmiidid. Väga lahe oli igastahes. Cape Naturalistes tegime umbes 3,5 km matka. Matka käigus avastasime, et osa teest oli suletud ehk siis vahepeal kondasime sihitult teed otsides oma oletuste järgi. Oli tore. Lõpuks jõudsime ka vaalavaatlus platvormini. Istusime umbes 15-20 min, kuid vaalu ei näinud. Edasi suundusime autoga Augusta linna poole, mis asub jälle 100 km lõuna pool. Üritasime pääseda kahe ookeani ristumisalale, kuid kahjuks oli see tasuline ja meie arvates, mitte raha väärt. Kahte ookeanid samal ajal me vähemalt nägime, nii et kõik korras. Ööseks suundusime D`Entrecasteaux Rahvusparki.

See oli väike tunnel lapsemeelsematele. Pidi ronima ja roomama, väga lahe oli.

Viies päev. Öö veestime sügavas suures natuke hirmutavas metsas. Tänase päeva teemaks on puud. Suured suured puud. Oleme jõudnud Karri metsa. Siin kõrguvad üle 40 meetrised puud. Pempertoni linna lähedal sai ronida ühe sellise tippu. Mati oma adrenaliini laksu all seda ka tegi. Mina (Kadri) julgesin minna 20 meetri kõrgusele. Piltide pealt on ehk näha kui hull asi on. Õhtu veetsime karavanipargis.
Väike Linda suurte puude all

Väike Liina suure ronimispuu all

Mati umbes 70 m kõrgusel puu otsas

Kadri ronis vaid 20 m kõrgusele

Kuues päev teel. Miljoni dollari rannad.... käisime mitmes erinevas rannas, vesi on ilus sinine, liiv on kuldne, mäed ja kaljud on kõrged... väga uhke oli. Kusjuures mina (Mati) nägin oma austraalia esimest mao saba.... jalutuskäigu ajal lipsas üle kõnnitee „tigersnake“ kelle sabast mina nägin viimast poolt meetrid – tegemist on ühe austraalia mürgisema maoga. Õhtul peatusime Paradiisisaare rannal.... no nii postkaardilt välja rebitud oli see rand. Kadri arvab, et rannad on siin tõesti ilusad. Ookean on sinine, suurte vahuste lainetega. Liiv on kuldne ja mitte selline nagu Eestis. Kui Eesti liiv on pigem ümmargune terake, siis siin on see ebaühtlane ehk justkui oleks miljonid merekarbid katki pillatud ja mere poolt pehmeks lihvitud.

Conspicious cliffs

Green Pool

Jakuzzi
Vesi on kristall selge!!!

Meie miljonidollari vaatega ööbimiskoha köök


Meie kaua oodatud uus töö!!!!!!!!!!!
Tegime suured ettevalmistused Lääne-Austraalia lõunakalda linnas Albanys ehk siis ostsime süüa ja muud nodi, et üle elada oma esimene töönädal. Jõudsime töökohta Frankland River – järjekordne veinipiirkond. Elamiskohaks oli väga mõnus asjandus kokkupandud – järjekordsed konteinerid olid üksteise kõrvale laotud, aga need olid seest suhteliselt mugavad (suur voodi, külmkapp, telekas) ning söögi tegemiseks ja pesemiseks olid veel kõrval mingid „metallmoodustised“ ehk siis elamistingimused siiani parimad. Kahjuks aga tööga nii lilleline polnud. Pidime viinamarja puudelt eemaldama uued võrsed, mis iseenesest on lihtne, aga tüütu töö. Kaks esimest päeva saime palka tunnitasuna, seejärel pidime palka hakkama saama tükkitööna ehk 9 senti puu eest, kuigi see ilmselt teile midagi ei ütle, siis meie kiired arvutused näitasid, et hakkame saama raha noh peaaegu poole vähem kui tunnitasuna saime. Taiplikud eestlased (meid oli seal 5 ehk siis Jane ja Harrolid Gingini ajast kah) kaks korda ei mõtle!!!!! Ühesõnaga me tulime sealt ära. Perrine jäi sinna.

Nüüdseks oleme leidnud endale peaaegu uued tööd. Ehk siis tüdrukutel on ja poistel peaaegu on. Kadri, Liina ja Jane lähevad Busseltoni lähedale viinamarja istandusse. Harrold ja Mati lähevad vb Gingini nädalaks ja pärast seda kaugemale southi raskemat mehetööd tegema J. Kõik on endiselt tore.


Tervitame!!!

20.10.09

Aeg laheb maru kiiresti. Nuudseks oleme ostnud endale auto, telgi, gaasipliidi ja muud tavaari millega matkata. Tunni ajaparast hakkame soitma linnast ara. Meid ootab jargmine t;;koht Albany lahedal. Kohaks oli vist Frankland vms. Vahepeal chillime Margaret Riversi rajoonis ja teistes ilusates linnades. Uritame naha vaalu, ilusat ilma, ookeani, palju loodust, suuri puid ja koike muud huvitavat. Kui aega saame siis kirjutame juba koigest lahemalt. Hektel on olnud maru kiire koguaeg :) Kalli kallid teile

Yle pika aja on mul v6imalus oma tegemistest aru anda.
Ma pole laisk- ma olen lihtsalt nagu segane to"o"tanud. Viimase na"dalal a"rkasin ma igal pa"eval 6.30, et minna lammaste pygamisele appi; ma sorteerisin pygatud villa, pressisin seda ja noh... ma ei taha nyyd uhkustada- va"a"nasin maha ja vedasin pygajale Ricky`le ette ~ 80 kiloseid va"ga 6ela iseloomuga ja"a"rasid. Oli tore.Vahejuhtumeid ja"tkus igasse pa"eva. Ma ka"ristasin oma pyksid pooleks, tegin salto p6genedes mind ryndava ja"a"ra eest, kohtasin erinevaid a"mblikke(myrgiseid), politsei ka"is jne... 6htupoolikul olin pubis ametis. Ja nii igapa"ev.
See na"dal on mul Wickepinis viimane. Tegelikult on veidi imelik siit a"ra minna. Ma olen nende inimestega 2 kuud koos olnud. M6ned on veidrad, m6ned on t6elised jobud, m6ned on lausa armastusva"a"rselt toredad. Veider on lahkuda teadmisega, et enamusi neist ei na"e ma suure t6ena"osusega enam kunagi. Aga kyllap see ra"nduri elu just selline olema peabki. Suurepa"raseid ma"lestusi sain ma ju terve hunniku ja see on k6ige olulisem

Liinu reisid L6unamaal

06.10.09

Tööst ja elust laiemalt!

Kuigi me natuke juba kirjutasime tööst siis kirjutame veidike põhjalikumalt veel kord! Kuna mina ehk Mati ja Kadri (kes magab, sest on pühapäeva hommik ja kell on 6) kirjutame ja parandame teineteise juttu, siis võib see mõnikord segadust tekkitada, kuna me mõlemad kasutame „mina“ vormi. Aga katsuge arusaada ja kui ei saagi aru siis see on normaalne, sest Austraalias käivad kõik asjad tagurpidi. Saite aru!?!

Ilm tundub et on lõpuks hakkanud paremaks minema. Päeval üle 20 kraadi ja päike võtab juba päris teravalt ning päev päevalt läheb soojemaks.


Tavaline Gingini tööpäev algab kell 5.20 hommikul. Hommikuks sööme piimakrõbinaid banaaniga ja teed. Lõuna võtame kaasa ja selle valmistasime eelmisel õhtul. Kell 6 hakkame sõitma töökaaslaste ja nende autoga istanduse poole. See on 25 km kaugusel ehk sõit kestab 20 min. Tööpäev algab kell 6.30. Istume vagurasti valges autokastis, seljas mitu pusa, sest külmad hommikud ja tuul teevad oma töö. Läbi istanduse on näha huvitavaid jaapani puid, mis õitsevad. Ja palju palju lõikamata männi puid. Männipuud mis vaiku välja ei aja ja mis tegelikult eestlastele kuskilt otsast mändi ei meenuta, aga neid on nii nii palju. Puud on istutatud ridadesse ja tavaliselt on ridadest moodustatud suured suured väljad. Mõned väljad on õnneks ka juba lõigatud, aga päris palju on veel teha. Kuna maa-ala on nii suur siis tööle läheme istanduse kontorist autokastis ja WC-sse viiakse kah autokastis.
Hommikul on kogu loodus värskelt märg. Selle jaoks on meil kilekotid, mis me kenasti oma jalgade otsa seome. Paar tundi kilekoti jooksu, säästab jalgu tervest päevast märgade jalgadega olemast. Hommikud on väga ilusad. Kerge karge udu ja ilus ilus vaade (Me tööpaik on kergelt mäeotsas). Igal inimesel on enamjaolt oma rida. Alguses kõik nohisevad oma puude kallal. Lõuna paiku hakkab kuskilt otsast vaikselt ka jutustamist kuulda. Esimene paus on 9.30 ja kestab 15 min. Seda kutsutakse smouko ehk siis suitsupaus. Siis me sööme natuke. Kõige tavalisem lõunasöök on võileivad. Iga maalane teeb neid omamoodi. Hollandlased juhuslikult või mitte, ei kasuta üldse võid. Kaks tükki armastavad väga sokolaadi ja pähkli võiet, nii et enamuselt on neil magusad võileivad vist. Süüakse ka lihtsalt juustu saiaga. Meil Matiga on rohkelt topitud kõike võimalikku vahele. Rahaliselt me muidugi kõike endale ei luba, kuid juustu, tomatit, võid ja sibulat ikka. Kaks nädalat sõime selliseid võileibu, nüüd on minul küllalt nendest. Üleeile panin vahele keedu muna ja eile tegin üldse riisi salatit kaasa. Ehk siis segasid riisi sisse maisi herne konservi ja hapukoore. Väga hea tuli, teen seda kindlasti ka järgmine nädal. Pidev saia söömine lihtsalt väsitab.
Teine paus on 12.30. see kestab 30 minutit. Tööpäev lõppeb kell 15.00. Eelmine ja üleeelmine nädal oli mitmeid vihmaseid päevi, kuid nüüd tundub, et kisub aina soojemaks. Töötades sumiseb pea kohal palju kärbseid ja kui hakkad vaikselt väsima tööst, ajavad nad tuju veel halvemaks. Tööpäeva lõpp on alati tore. Istud valge auto kastis, naudid tuult, vaadet ja tööpäeva lõppu- 100 dollarit jälle teenitud. Jõudes hosteli on kaks varjanti. Kas ootad natuke duššiga ja jood külma õlle/siidri või lähed kohe, et siis pärast nautida külma jooki. Mina kahjuks või siis õnneks õlut ei joo ja siider kah ei meki miskipärast. Õhtuti pooldan veini hoopis. Rahakotile kah kergem, sest 4 liitrine valgeveini kast maksab 13 dollarit, mis on väga hea hind. Veinid on olnud siiamaani kõik väga head. Õhtusöök on meil kaheks hollandlastega. Ehk siis ühel päeval teevad nemad, teisel päeval meie. Populaarseim on olnud riis brokoli ja porgandiga. Kuid oleme teinud ka igast muid toite näiteks spagette bolonese kastmega, praekartuleid peekoniga jne. Pubis on igapäev saadaval ka tasuta supp, mis ilmselgelt on mõeldud neile, kes pubist ka midagi ostavad – me oleme seda võimalust vahest kasutanud. Näiteks ostab keegi väikse õlle ja kogu meie meeskond marsib sisse ja sööb seejärel tasuta suppi. Tegelikult on see päris OK ja noh keegi peab selle suppi ju ära sööma. Ühekorra oleme koos süüa teinud ka Uus-Meremaalasega (Luke) ja see oli väga hea söök. Kui oled leidlik, siis saab täitsa hea hinna eest tervisliku toidu.
Meie Matiga oleme väga kokkuhoidlikud ja see teeb elu raskemaks, sest me elame kohaliku küla/linna ainsa pubi peal. Meie sõbrad Liz ja Gav on osavad pubi kasutajad ja nii mõnigi kord on kiusatus minna ja osta pubist õlut või süüa. Kuid siiamaani oleme üldjuhul vastu suutnud panna. Õhtuti me tavaliselt mängime kaarte (pokkerit), vaatame televiisorist Friendse või kui toimub midagi huvitavat pubis, külastame seda.

Inimesed kellega töötame.

Esimese tööpäeva hommik. Oleme Austraalia „ma ei tea mitme kümmnetuhandest istandusest“ ühes. Astume autost välja. Ütleme tulevastele töökaaslastele „Hello“!!!!
Pärast mõningast ingliskeelset viisakat juttuajamist kuulen kusakilt mingit eestikeelset sõna. Pärast selget ja kõlavat „Tere“ tuleb vastuseks „Tere“ „Tere“ „Tere“! Tööle pidi koos meiega tulema kokku 10 inimest, kelledest üks jäi tulemata ehk 9-st inimeset 5 olid eestlased. Kas tõesti ei ole enam kedagi Eestisse jäänud?
Praeguseks on meie töökollektiiv 10 liikmeline muhe seltskond.
Inimesed:
Peale meie on veel tööl Liz, kes on meil juba vana tuttutav. Hollandlane Gido (me kutsume teda Kuidoks, kuigi tegelt häältadakse Hrido) ja Marcia. Eestlased Harold ja Jane. Eestlane Dane koos oma austraalasest poissõbra John`iga. Uus-Meremaalane Luke, keda me kutsume Kiiviks, sest kõik Uus-Meremaalased on austraalias Kiivid. Luke on meist kõigist vanem looduslaps. Käib ringi paljajalu (väljaarvatud tööl, siis ta kannab töösaapaid), seljas on tal tavaliselt igivanana villane kampsun või siis lihtsalt t-särk ja ringi sõidab ta igivana Toyota Land Cruiseriga. Ta on muhe sell ja kui ta naeratab siis paljastuvad mõned üksikud alles jäänud katkised hambad, mis ajab naerma. Süüa teeb ta jube hästi, vähestest asjadest valmib lõpphea söök.
Teistest inimestest ei viitsi eriti kirjutada, nad kõik on toredad ja me saame hästi läbi.
Lisaks kohtame aegajalt kokk Cheff Cris`i, kes on meie pubis kokaks ja kes enamus aega joob õlut ja kui ta parajasti õlut ei joo siis suitsetab kanepit, seda kõike olenemata sellest kas ta töötab või mitte.