Mati ja Kadri - seal ja siin

2011-06-12T09:30:00.000-07:00

Me veel blogi ära ei lõpeta, sest võibolla toimub me elus midagi põnevat. Praegu oleme kodutud ja otsime tööd. Mati leidis juba midagi ja ka mul on näkanud, kuid vaatab, mis saama hakkab.
Panen mõned ilusad pildid kodunt.

Linnupesa sarnane

2011-05-04T23:39:00.000-07:00

Ma ei teagi kas nii pikka pausi meie blogimises on siin varem olnud.... vist mitte...
aga eks ole põhjus kah üsna proosaline... 1 aasta ja 8 kuud hiljem oleme kodus... ilusal eestimaal, ilusate eestlaste keskel....polnud mahti või õigemini polnud isu...
Kuna kõik meie tagasi jõudmise kuupäeva ei teadnud, siis oligi mõte teadmatuses elavaid üllatada... noh agategelt korraldas Kadri meile lennujaama vastu Triinu, Mari, Juta, Taunsi ja kõige värskema nöo - Johanna. Nii et esimese üllatuse sain hoopis mina, kes ei teadnud asjast midagi.

Meie ilmareisi viimased päevad möödusid Pariisis - ilus kevad ja ilus linn, kuhu ilmselt kunagi tagasi pöördume, et siis taaskord varakevadises päiksesäras iseennast nautida.

Eestimaa polepõrmugi muutunud... küll aga meie silmad on hakkanud seda kõike teisiti nägema... hallid inimesed, kes kannavad halle riideid halli tänava taustal hallis linnas ... ja ei küsi minult enam tänaval möödudes,kuidas mul läheb... aga mets on nagu vanasti, ainult loomasid on raskem märgata,kui maakera kuklapoolel... mõnusalt kohiseb ikkagi.
Otsisime kah kapist oma vanad riided välja ... etsakae... kah hallid... aga egas sellest polegi midagi... ikka on hea kodus olla ja ikka on eestlased toredad ja ikkagi on tänavad kolamist väärt... ja muidugi mets on ikka mets mitte võsa.
Kellele me veel külla pole jõudnud, siis eks me ikka katsume lähi ajal tulla... tark ei torma .....

Mis sellest bolgist saab, ei teagi.. eks vahest paneme midagi kirja... kui huvitav või ebahuvitav see on eks te ise otsustage...

No worries mate...

Katkise kõhuga sahvris

2011-04-04T20:39:00.000-07:00

Taimaal algavad kõik saared Koh-iga... näiteks Koh Phi Phi või Koh Lanta jne... Malaisias aga jääle Puala-ga.... Puala Perhentian või Puala Pentang.... ja seal viimases me just olime.

Saare "pealinnaks" on Georgtown - suure ja pikka ajalooga. Unesco maailmapärand.

Nagu kord ja kohus suundusime esmalt "backpackerite" linnaossa ööbimist otsima... otsustasime täis pangale välja minna ning leida natuke mõnusam ööbimine, olles valmis sutsu rohkem maksam.... pärast hunniku erinevate kohtade läbikäimist loobusime ning leppisime tõsiasjaga, et raha eest ei saa kõike, kui seda lihtsalt ei ole olemas. Majutusime tagasihoidlikus "backeri" hostelis.

Sedasi need eurooplastele nii hirmsad kaupmehed "sünnivad". Harjutatakse maast madalast vaest turisti noorima.

Saart peetakes üheks parimaks kulinaaria nautlemiskohaks Malaisias või isegi kogu Lõuna Aasias. Mõjutustega malaisiast, taist, hiinast, indias jne. Aga nagu eelmisest postitusest selgus on meie kõhud otsustanud aasia toiduvastu veidike ülestõusu teha. Mõned korrad ikka suutsime siiski kohaliku toitu proovida, aga õiged toiduorgiad jäid tegemata ... meeles mõlkumas juustusai ja keedukartul.

Et linnast pageda rentisime rolleri ja tegime tiiru saarel. Teepeale jäid Liblika farm ja Troopiliste puuviljade farm. Lisaks saime sõita päris ägedatel mägiteedel, mägedele omases värskuses, just nagu Eesti kevad õhk. Mmmmm......

Edasi ja siis tagasi

2011-04-01T06:40:00.001-07:00

Kambodza on täis lapsi kellel on kõht tühi, vanureid kellel pole nende eest hoolitsejaid ning igas vanuses inimesi, kes on maamiine täis Kambodzas jäänud ilma kätest, jalgadest või mõlemast. Kõige selle viletsuse keskel, aga vuravad ringi kohalikud ärimehed ja korrumpeerunud ametnikud oma uhkete lux maasturitega. Kambodza on raske koht, kus reisida, kui oled väga hella südamega. Niisiis alustasime teekonda tagasi Taisse. Sihanoukvillest Trangi saartele, Tai lõuna ossa. Et rohkem aega veeta rannas, siis üritasime võimalikult tiheda bussigraafiku kasuks. Tagant järgi tuleb tõdeda, et oli päris tihke. Kui välja arvata mõne tunnised pausid Phon Phenis, Tai piiril ja Bangkokis, siis ülejäänud aja veetsime bussis või rongis - kokku 53 tundi. Selle teekonna tipp hetkedeks jäid öine bussisõit Tai piirile, mille jooksul buss kärsama jõudis hakata ning seejärel iseenesest korda sai. Samuti sõitis bussis keegi kohalik, kes "pildi tasku pani" ning keda siis kohalikud turgutama asusid ja vastu hommikut "middle of nowhere" lihtsalt bussist välja tõstsid. Vähemalt meile see nii tundus. . . Rongisõit on saanud meie lemmik liikumisviisiks Tais... ka seekord veetsime öö rongis ning väga asjalik on nii reisida. Lõpes meie teekond väikese paadi sõiduga saarekesele Koh Muuk. Saar oli väike, mõne majutusasutusega ning needki tundusid töötavat poole võimsusega. Samal saarel asus eksootiline Emerald koobas. Koopa suudmesse tuli minna paadi või siis, nagu meie, kajakiga. Seal sidusime oma kajaki poi külge ning hüppasime vette, et koopa suudmest sisse ujuda ning umbes 80 meetri pärast jõuda kõrgete kaljude vahel peituvale liiva rannale - just nagu filmis "The Beach". Esimene katse luhtus juba peale mõnemeetrist ujumis, sest koobas läheb vahepeal nii pimedaks, et ei näe mõhkugi. Ujusime tagasi koopa suudmesse ning võtsime sappa koobast külastavale ekskursiooni grupile, kelle giidid olid varustatud taskulampidega (koopasse tehakse palju tuure, mistõttu on seal alati palju erinevaid turistigruppe, kes parasjagu koopasse lähevad või sealt tulevad). Pärast mõningast ujumist peaaegu pilkases pimeduses jõudsimegi "salarannale", kus kunagi piraadid oma aardeid peitsid. Järgmine päev tegime oma esimesed ametlikud veealused avastused iseseisvate sukeldujatena. Veemaailma külastuse korraldas toreda olemisega inglise mees, kes pikemat aega juba Tais resideerus. Esimene laskunime oli rohkem selline "tunnikontroll", kus vaadati meid üle ja pandi hinnang, et oskate veeall käia küll. Teine sukeldumine oli juba midagi ägedamat. Umbes 12 meetri sügavuselt jagati meile taskulambid ning suundusime veealusesse tunnelisse, mis viis omakorda veealusesse koopasse. Koopas, kus muidu valitses pilkane pimedus, valgustasime meie oma lampidega erinevaid stalakmiite ja stalagtiite. Ja siis hakkas vihma sadama. Kuna saar oli väike ja vihmaga seal midagi teha polnud (mitte et mujal Tais oleks väga palju vihmaga midagi teha), siis suundusime järgmisele saarel Koh Lanta. Praami reis, mis pidi meid muretult ühelt saarelt teisele viima, muudeti tüüpiliste trikkidega järjekordseks pikkaks teekonnaks. Kõige pealt ootasime 1,5 tundi rannas täielikus teadmatuses. Seejärel viidi väikse paadiga merepeale ja tiirutati pooltundi niisama ringi ning püüti kalmaari. Siis pandi meid snorgeldus tuuril oleva "praami" peale ning pärast mõningast passimist suundusime lähedal olevale saarele snorgeldajatele ettenähtud lõunat sööma. Ja oh üllatust seejärel võeti ette teekond sinna, kuhu me tahtsime lõpuks jõuda. Ega sellise meelelahutusliku meresõidu vastu polegi meil midagi, kui sa oled sellest eelnevat teadlik, aga kui keegi midagi millestki ei tea ja sulle ei räägi, siis ajab vahest turja turri küll. Aga palun väga Koh Lantale me ikkagi jõudsime. Järgmiseks päevaks oli vanajumal meile ühe päikselise päeva broneerinud ning selle me siis veetsime rolleri seljas saarele tiiru peale tehes. Edasi vihm, vihm, vihm... Saare külastuse tipp hetkeks jäi ilmselt massaaz ja kõhuhädad. Kui siiani oleme pääsenud igasugustest kõhuhädadest lihtsalt, siiis enam mitte. Mina (Mati) suutsin oma meeldiva õhtusöögi juba pärast paaritunnist seedimist sama teedpidi, kust ta alla läks uuel kujul tagasi saada ning ilusti wc potti serveerida. Ja nii ta läks. Järgmiseks hommikuks oli sisse jäänud ainult vaakum. Vahepeal oli meieni jõudnud uudised liigsest vihmast ja üleujutustest meie ümber. Kuna kardsime liiga kauaks saarele jääda otsustasime hoopis võimalikult kiirest pageda, et ehk pääseme veel ennem hullemat tulema. Seetõttu võtsime samal hommikul ette teekonna Malaisia poole. Kuna mina midagi söögist kuulda ei tahtnud, siis piirdus Kadri väikese hommikusaiakesega. Nii me siis Malaisa piiri läheldale asuvasse HatHai linna poolnälginutena ja jõuetutena jõudsime. Kui mõttes olin endale selle reisi jooksul lubanud "LääneMaailama" toitu mitte süüa, siis oma õnnetu kõhuga pidin sellest lubaduset loobuma. Õhtusöögiks 7Eleven-ist ostetud jogurt (ette ruttavalt võib öelda et praeguseks oleme käinud ka korra McDonaldsis). Eurooplase kõht ei ole loodud ainult nuudlist ja riisist toitumiseks. Meie ujutused piirdusid seekord väikese seigaga bussis. Maantee mida mööda sõitsime oli ühest kohast üleujutatud nii, et kui buss veest läbi sõita proovis oli selge et vesi on liiga kõrge.... nii me siis tagurdasime 100 meetrit ning tegime uue katse vastassuuna kaudu... õnneks eduka... muidu oli igalpool teeääres näha üleujutatud põlde ja metsasid. Ilmselt nii nagu teie, oleme lõpuks ka meie arusaanud, et kõik märgid näitavad selgemine kui ei kunagi varem.... Mati ja Kadri minge koju. Ja ilmselt on nii mõnedgi teist aru saanud, et ei saa sellest ennem teada, kui meie lennukirattad Maarjamaa pinda puutuvad. Ei maksa nüüd ummisjalu lennujaam tormata, sest päris homme meid veel oodata ei ole. Ennem jõuame veel mõned postitused siia sekka eksitada meie vahepeatustest Malaisias ja Pariisis. Homme ärkan vanana.

Sukk ja saabas.

2011-03-28T01:04:00.000-07:00

Ankor templid Kambodzas on üks maailmaimedest. Mitu neid imesi on mina ei tea. Peaks olema seitse, võibolla on kaheksa, aga kui nimetama hakkata venib rivi ilmatu pikaks. Asjameeste sõnul on tegu maailam suurima usukompleksiga. Suur templite ehitusbuuum sai alguse veidike rohkem kui 1000 aastat tagasi. Eestvõtjateks tolleaja jumal-kuningad. Vist teebki asja ilmaime vääriliseks see, et templid on ehitatud nii kaua aega tagasi ja enamus kivi materjali on kohale toodud kusagilt kaugemalt. Templi varemed asuvad üksteisest mõne kuni mõnekümne kilomeetri kaugusel ning suurim ja kuulsaim neist on Ankor Wat. Aeg on teinud oma töö ning kohati on tõesti tegu kõigest võimsate varemetega, mõnes kohas aga säilinud veidike enam. Igatahes oli huvitav ringi uidata. Samas kui rääkida suurtest jumalakodadest, siis kindlasti jättis minule võimsama mulje ammu külastatud Vatikan ning ilmselt avaldaks nii mõnigi budistide tempel minule suuremat muljet kui iidsed Ankor templid. Kuid samas arvab Kadri, et meie pilku on nüristanud reisiväsimus ja uute imepärast kogemuste pidev pealetulek, et iga ahaa-hetk tundub praegu liiga tavalisena. Eks me tajume isegi kui ära hellitatud me oleme ja varsti kukume kahejalaga tagasi Eestimaa peale :D

Mõned pildid Ankori templitest

Kuulus koht päikseloojangu vaatamiseks. Vaatamisväärsem oli rahvamass kui päikeseloojang ise :)

Ankor Wat isiklikult

Kaks päeva kolasime ringi ratastega ning ühe päeva tuk-tukiga (välismaalastel ei ole Ankori ümbruses lubatud rollerit laenutada). Tuk-tuki saab päevaks 15 dollariga ning selleajaga jõuad teha "suure tiiru" (on olemas ka väike tiir). Kolmepäeva pilet templi piirkonda maksab 40 dollarit , mis Kambodza mõistes on terve varandus (õpetaja kuu palk on 30 dollarit). Kadri räägib edasi: Veider on see, et kuna siin kasutatakse USA dollareid rohkem kui kohalikku rieli ja kokkuvõttes, teeb see elu turistile kallimaks. Sest kõik hinnad on kas 2, 3, 4 või rohkem dollarit. Seega kui Malaisias ja Tais muutuvad hinnad kaubeldes mõne sendi kaupa, siis Kambodzas käib kauplemine dollari kaupa. Kokkuvõttes on Kambodza praeguseks kõige kallim riik olnud.

Tänavalapsed on kah ärahellitatud ja julgevad küsida väikese 1 kroonise käepaela eest 1$ ning Phnom Phenis küsiti 2 või 3$. Me muidugi naersime nad välja ja Mati sai lõpuks samalt poisijõmpsikalt paela niisama kingituseks, sest ta vist hakkas poisile meeldima. Lapsed on lapsed ja isegi kui sa neile midagi ei anna, jäävad nad natsaks su juurde vedelema, et imetleda su valget nahka, pikki käekarvu ja habet :D. Tihti juhtub, et me vaikselt sulame ja lõpuks ostame neile puuvilja näksimiseks - tegelt on nendega tore naljatleda.. Pärast Siam Riepi ja Ankori templeid vurasime edasi Kambodza pealinna Phon Phen-i. Phnom Phen on võrreldes Bankoki ja Kuala Lumpuriga ikka palju väiksem ja tagasihoidlikum. Liiklus on veel segasem, tänavad on müügimehi, tuktuki- ja motomehi täis ( kõik pakuvad sulle oma teenust) ja elu iseenesest ei ole veel nii uhke, nagu pealinnas võiks olla. Puudub aasia suurlinnale tüüpiline pilvelõhkujate regioon. Välja arvatud jõeäärne turistipiirkond, kus baarist/restoranist ostad toitu a la 6-10 dollariga. Suurepärase ja eheda tänavatoidu hind jääb tavaliselt 1-2 $ juurde. Ööbimine jääb keskmiselt 10-15 $ juurde. Phnom Phenis olles oli meil üheks ülesandeks ka Tai saatkonnast uue viisa saamine. Kuigi Eesti Välisministeeriumi koduleht ütleb, et me peaks saama piirilt 15 päeva viisa, siis Malaisia-Tai piirilt saadeti meid teadaolevalt tagasi. Kuid seal tehti viisa ära tasuta 24h, mis oli tore. Tore polnud see, et saime (ilme küsimata) ühekordse sisenemisega viisa ja kui tahtsime saada "return" viisat peaksime maksma 30 $/nägu juurde. Meie aga ei tahtnud maksta, nii me siis peame Phnom Phenis uut viisat taotlema. Kuid siin saatkonnas toimivad asjad teistmoodi. Kui me tahame viisat saada 24h jooksul peame maksma 30$. Seda kõike pakutakse muidugi sulle tänaval saatkonna ees, saatkonna turvamehe poolt. Ehk siis ilmselgelt läheb kogu see raha jagamisele korrumpeerunud saatkonna töötajate vahel. Meie otsustasime "tasuta" viisa kasuks ning pidime ootama 4 päeva (hiljem muidugi selgus et viisa oli passis juba samal päeval). Kuna valisime 4 päeva ootamise, siis otsustasime vahepeal ära käia Kambodza kuurortlinnas Sihanoukvilles. (Loomulikult hiljem Tai piirile jõudes, selgus et sellest piiripunktist oleksime saanud 15 päeva viisa ka kohapealt.)

Sihanoukville on suhteliselt populaarne koht eestlaste seas, sest asub siin 3(vist) eesti mehe poolt peetav hotell. Me otse sellepeale ei mõelnud, vaid võtsime asju nii nagu me ikka võtame, jõuame kohale ja vaatame, mis meile teepeale jääb. Nii me suundusime rannapoole ja leidsime allesehitusjärgus oleva odava bungalo tüüpi majakese. Kuna olime pikalt merest eemal olnud, siis suundusime otsekohe rannapoole. Kuid oli üllatus suur kui nägime, kui must, kole ja prügi täis merevesi siin oli. Minu puhas loodussõbralik süda jälle purunes kildudeks. See, kusjuures puruneb suhteliselt tihti siin reisil, kahjuks. Mina vette ei läinudki, Mati vist jalgupidi üritas, kuid ega see tore olnud. Täitsa alateadlikult hakkasin otsima väljapääsu, sest sellisesse koha ma ei taha jääda kolmeks-neljaks päevaks. Rääkides inimestega siin ja seal otsustasime minna järgmine päev ühele kohalikule saarele. Saare nimeks on Koh Rong. Kuulsime et saare elu on suhteliselt kallis, nii otsustasime veel õhtul väikese poetuuri teha, et endale vett kaasa osta ja võibolla veel midagi nipetnäpet. Õhtusel jalutuskäigul, aga märkasime "kurikuulsat" eestlaste hotelli, põikasime sisse, et uurida kuidas neil läheb. Baari taga sibas blond tüdruk ja ma kohe küsima inglise keeles, et tere kas sa oled eestlane :) ja oligi. Ja kohe paremat kätt minust pööras ennast ümber eestlasest omanik, kelle nime ma kahjuks ei mäleta. Nii me jäime jutustama tunniks pooleteiseks. Meiega ühines veel paar eesti meest. Kokku pidavat seal olema hetkel 30 eestlast, kuid tipphooajal peaks olema umbes 100 eestlast. Igastahes, kuna me oleme harjunud eesti keelt rääkima vaid üksteisega, siis tahestahtmata, tekkis alateadlikult tunne, et peaks rääkima inglise keeles, nii et natsa veider oli eestlastega eesti keelt puhuda. Kuigi ise ma ei soovitaks Sihanoukville rannapuhkuse sihtkohaks, siis kindlasti muudab reisi lihtsamaks, kui sind ootab ees korralik eesti hotell. Baar tundus hõdus, tube me ei näinud, kuid hotell tundus igatpidi ok. Ja kuna neil on olemas enda bassein, siis on ta ka ümbruskorras üks populaarne majutuskoht.

Saare elu oli väga vaikne ja kallis, kuid kindlasti palju mõnusam ning ilusam kui mandril. Seal oli ainult üks majutusepidaja ja 2 söömiskohta. Inimesi tundus olevat umbes 20 :)

Paat millega sõitsime 3 tundi, et saarele saada.

Lootuse maa...

2011-03-19T18:15:00.000-07:00

Eepika on üks ilukirjanduse kolmest põhiliigist. Ainestiku ja selle ulatuse, kujutamislaadi järgi jaguneb eepika žanrideks: eepos, romaan (suurvormid) ja jutustus, novell, lühijutt, valm, muinasjutt, anekdoot (väikevormid).
Chang Mai sai selleks korraks ühelepoole... kuigi asus ta päris kaugel, siis meile mõlemale ta päris meeldis ning kohe kindlasti meeldis ta meie kõhtudele... väga odavat head sööki, mõnusates tänava "sööklates". Praeguseks otsustasime Taile kriipsu alla tõmmata ning Kambodzat avastada. Loodetavasti õnnestub ka uus Tai viisa passi saada ning siis tahaksime veidike tutvust teha ka Tai "paradiisi saartega".
Eepiliseks nimetas "Lonely Planet" (reisiraamat) teekonda Bangkokist Siem Reap-i (Kambodza). Me algul küll ei saanud aru miks, aga tõsi ta oli. Bussi sõit Kambodza piirile sujus meie jaoks tõrgeteta... kuigi päris mitu korda peatas bussi kohalik politsei ning kontrollis kohalike dokumente, millele tulemusena igakord 5-10 inimest bussist välja saadeti (vist oli tegu k o d a k o n t s u s e t u t e g a). Kuna suures sigri-migris piiripunktis jäi piiripunkt meil märkamata ning meie "tore" reisisaatja "unustas" meile ja veel paarile turistile öelda, et aeg maha minna, siis sõitsime veidike maad edasi bussilõpppeatusesse. Kuna "Lonely Planet"-i sõnul tulebki piirile sõita tuk-tukiga, siis tundus täiesti okei seda ka teha. Nii siis sõitsidki kõik turistid päris magusa raha eest umbes 400 m tuldud teed tagasi (aru saime muidugi sellest hiljem). Igatahes juhatati meid ülehelikiirusel suure segaduse saatel kuhugi ruumi ning lubati paberid korda ajada ning takso Kambodza poole peal ära organiseerida. Kuna "pabereid" vormistades tekis väike hingetõmbe paus, siis hakkas ka meie aju veidikese ringi käima, mille peale ütlesime "ametnikele" naerusui suur aitäh, tõusime püsti ning marsissime seekord päris piiripoole. Tegu oli vist esimese päris "tüngaga", mille kogu maksumuseks oli 24 eeki, taksosõidu näol.
See on ikka täiesti uskumatu, kui kiiresti suudavad kohalikud kõik su meeled sassi ajada ning seejärel sulle tohutu suure juurdehindlusega midagi maha parseldada.
Peale imelikult käituvat piiriametniku olime lõpuks Kambodza Kuningriigis. Ja kõik algas otsast. Turistidele on piirile organiseeritud vastu tasuta buss, mis viib su tühermaal asuvasse bussijaama ning sealt edasi ostad kas kalliraha eest bussipileti või veel kallima raha eest takso - ja rohkem võimalus ei olegi. Suures piiriületussaginas saime tutavaks ühe saksa paariga ning nendega koos otsustasime "tasuta" turisti bussi mitte kasutada. Ning "tasuta" bussist paarkümend meetrit mööda jalutades olimegi uues piiramisrõngas, seekord siis isehakanud taksojuhid. Niisiis õnnestus meil nelja peale takso kaubelda ning lõppvaatus Seim Reap-i poole võis alata. Kogu asjale lisab vürtsi see, et vägagi korrumpeerunud Kambodza riigile on kogu see jant meeltmööda ning soodustatakse igati monopoolse bussifirma tegevust, milledeks on iseseisvate taksojuhtide minema peletamine ja turistide eksitamine, kasutamaks tunduvalt kallimaid trantspordivõimalusi. Aga lõpp hea, kõik hea. Kohale me jõudsime, ilmselt mitte nii odavalt kui loodsime, aga kindlasti mitte nii "paljaksröövitutena" nagu nii mõnigi turist.
On siis tegu jutustuse, novelli, muinasjuttu, valmi, lühijuttu või anektoodina - ilmselt kuidagi see eepika zanrisse tõepoolest mahub.
Kambodzas on meie põhi sihtkohaks Siem Reap või siis täpsemini selle kõrval asuv seitsmes maailma ime: Ankor Wat templid
Siem Reap on turiste paksult täis ja seepärast ka palju kohalike üritamas neist raha välja pigistada. . . Kohati väga väsitav. Esimesel õhtusöögil uuel maal ei tea kohe, mis hinnad ja kuidas täpselt kõik toimib, nii juhtuski, et me tegime 3 lapsele õhtusöögi välja (üldiselt üritavad lapsed sulle esmalt postkaarte ja muid vidinaid müüa ning kui see ei õnnestu, siis küsivad kurva näoga, et sa neile süüa ostaksid). Kuid usume, et enam nii ei peaks tegema, kui lapsed küsivad toitu, mis on kallim kui su enda oma siis asi vist nii halb ei ole :) eks mul (Kadril) oli ka väike kiusatus niissama nendega juttu ajada ja pärida. Kusjuures väikesed lapsed räägivad väga head ingliskeelt. Kuid tänaval üritatakse sind veenda nende kaupa ostma või tuktukiga sõitma palju intensiivsemalt kui Tais, loodetavasti kogu Kambodzas päris nii ei ole, see on väga väsitav.

Loomulikult oleme leidnud suurepärased võimalused reläksimiseks (lõõgastumiseks).

Kadri kala vannis

Kõik söögiks....

2011-03-09T20:17:00.000-08:00

Palju loksumist autokastis... veidike väsitavat kõmpimist ülesse-alla... äratundmisrõõmu ja avastamislusti... umbes nii see "dzungli" matk meil oli.

Ohutus enne kõike... seda me õppisime Austraalias palju ... panin isegi erkvärvides särgi selga, et metsas ohutu oleks. Lisaks võtsime sisse Austraaliast mõõduka raha eest soetatud malaaria vastased antibiootikumid... hiljem muidugi selgus et mägedes sääski ei ela... ei võtnud rohkem ka antibootikume...

Eestlaste viga on see, et nad vahivad jube palju kella ... täpsus enne kõike... meie ka oleme liialt kinni minuti seieris oma kella sihverplaadil... aga 95% maailmast vaatab hoopis tunni seierit... on see ju piisavalt täpne... noh sellepärast sõitsime me ilmselt ka hommikul lubatud 6 asemel välja kell 7...

Meiega mestis olid kolm prantslast, kaks sakslast ning kaks kohaliku matkajuhti... mõlemad mägedest pärit, aga nüüd pooleldi linna inimesed...

Peale mõningast tiirutamist linnas ja kohalikul turul, võeti suund metsapoole.

Esimene peatus oli kohalik "viski" tehas. Kohalikele meeldib hirmsasti riisipuskarit juua, ei olnud erandiks ka meie matka juht Saikam. 30% puskari aroom oli kindel märk sellest, et Saikam on läheduses.

Ennem dzunglisse suundumist anti kätte jahiriistad ... kõik said pussnoad ja rakulkad... minule langes auks kanda lisaks ka vibupüssi.... kuna ma tegelikult nii sõjakas ei ole, siis jäi seekord pauk tegemata...

Aasia elevants norib Kadrilt magusat...... Kadri räägib nüüd : ma pole kunagi nii suure looma läheduses olnud. Lahe oli teda jälgida ja nahka katsuda. Uskumatult suur ikka ja Aasia elevant on Aafrika omast veel väiksem. . . vau. . . Nahk oli selline kuiv ja krobeline ja hõredalt tulid mustad tugevad karvad välja, väga lahe. . . Kartust ei olnud üldse, pigem tahtmine koguaeg lähedalt olla ja vaadata ja suhelda

Lõunasöögiks oli praeuriis palmilehelt... nämm nämm

Minu (Kadri) jaoks oli lahedam elevanti vaadata, katsuda ja lihtsalt temaga olla kui sõita. Sõitmine oli pigem siuke piinarikas, vants jäi koguaeg seisma ja tahtis magusat ja kui mäest alla läksid siis pidid kramplikult kinni hoidma et alla ei kukuks. Nii et, rohkem ei taha :D

Giid näitas meile tarantlit, mis oli otseses mõttes käelaba suurune. Ei olnud nagu ämblik vaid suur loom.

Kohalikud suitsetasid iserullitud tubakat banaanilehest. Banaani leht on neil väga mitmekülgselt kasutusel. Nad küpsetavad seal sees, kasutavad taldrikuks, kausiks, pakkimiseks, suitsuks ja onnile katuseks, kindlasti on veel kasutamisvõimalusi. . .

Hill tribe village - mägihõimu külake ehk meie ööbimiskoht. Külas elas 25 inimest ehk 7 perekonda. Kõigil puidust nö kanavarrastel majakesed, mille all elasid veised, sead, kanad, koerad ja kassid. . .

Õhtusöögid olid väga head, kuid lisaks pakuti kohalikku traditsioonilist toitu. Mägirahvas käib tihti jahil ja jahivad nad peale suurloomade ka konni, usse, madusid, rotte(teisi närilisi) ja kohalikku pisikest angerjat (elab riisipõllu mudas). Nii me maitsesimegi esimest korda rotti (Mati maitses), konna ja pisi-imelikku angerjat. Konn oli liha poolest täitsa ok, kuid veider ikkagi. Nemad söövad kõike, ehk siis ka konte, siseelundeid ja pead. Mina piirdusin väikese jala-lihasega :) Rotti liha pidavat olema kõrbenud ja mõtetu. Nad pistavad roti vardasse ja koos karvadega lõkkesse. Natukese ajapärast kraabivad karvad maha ja koogivad osad soolikad vist välja. Küpsetavad edasi kuni näeb välja üks must surnud loom :) nämm

Kuid põhitoiduks oli ikkagi ülimaitsev riis erinevate aevilja/liha kastmetga

Kuna külake oli mägedes paistis õueköögist kena päikeseloojang ja vaade ümbritsevale. . .

Kareni hõim. Aitäh on kohalikus keeles "tablu", tere on "omoshopõ" ja head ööd on "gemmimõ" :) Vanamehe vanuseks on 94 ja pole kunagi haiglas käinud.

Lõunapaus. Kiirnuudlid küpsetatud bambuse sees. Serveeritud pikuti pooleks lõigatud bambuses koos isevalmistatud bambuse chopstickidega ehk pulkadega. Bambus on neil teine eluks hädavajalik taim. Sellest nad valmistavad vist küll kõike :D

Õhtul lauldi meile kohalikke rahvalaule ja ka kohapeal improviseeritud jorukesi. Taustaks suvaline tuur ja peale lauldi Beatleseid. Kõlbas kah :D

Kohalikud vennad Lahedad

Naine töötab antud kanga kallal kaks nädalat ja müüb seda 200 bahtiga ehk siis eest rahas 60 krooni. . . Uskumatu!!!

Bambuseparvega parvetamas. . . Ei midagi üliekstreemset, pigem vaikselt nauditav sõiduke. . .

Värskendav suplus kohalikus kõrgeimas joas. Vesi oli ooo kui külm. . Ei tea kas kõik Eesti veed on sellised :D

Selline me matk oligi!!! Ja kuidas teil läheb??? :)

Raha kui kõrval produkt

2011-03-05T01:05:00.000-08:00

Koer klassikalises Tai koera asendis...

Karma kambris.....

Väikeste tõusude ja mõõnadega oleme siiski lõpuks Bangkokis... Tai pealinnas.
Kuna esmaspäeva hommikuks lubatud Tai viisad saime kätte alles lõunaks, siis tekkis korraks väike ärevushetk, et kas ikka jõuame õigeks ajaks rongile. Konsuli ukse eest haarasime koos ühe ukrainlasega (Stjopa) ning sakslasega takso ja kimasime piirile. Kuna meie ukrainlane oli tõeline slaaviverd noormees, siis tekkis keskealisel sakslasel kahtlus, et noormees on narkootikumide mõju all. Meie jaoks oli lihtsalt tegemist hüperaktiivikuga. Peale piiriületus peatas Stjopa mingisuguse kohaliku kastiga maasturi, nii siis läbisimegi oma esimesed paar kilomeetrit Tai maal...autokastis ehk siis piirilt rongijaama. Hea algus oli. . . Rongijaamas selgus, et neil ei ole enam pileteid meile sobivasse klassi. Alles on vaid kaks 1klassi piletit ja 3klassi istumispiletid. Nii me otsustasime minna uhkema sõidu teed. Sõit kestab 22 tundi, mis 3 klassi soojal (loe:kuumal) istepingil veeta ei tahaks. Meil aga polnud nii palju sularaha kaasas. Hakkasime otsima automaati. Tai keelt on võimatu lugeda, nii et igasugused pangad ja poed ja tänavad on müsteerium esimesel hetkel. Esimesed kaks automaati, mis leidsime muidugi ei töötanud :D Kolmandast, kuskilt ei tea mis tänavalt, saime oma raha ikka kätte. Stjopa oli aga väga nukker, et ta peab kolmandas klassis sõitma, nii me siis pakkusime Matiga, et kui meie kabiinis on kaks voodit siis võime talle ühe müüa. Nii me tegimegi, Stjopa oli õnnelik ja meie olime õnnelikud.

Stjopa ja meie autokastis.....

Bangkok on mind üllatanud. Kuidagi eelarvamus oli teistsugune. Rohkem müra ja kära ja kauplemist, kuid tegelikkuses pole asi nii hull midagi. Tuleb lihtsalt keskpäeva kuskil konditsioneeri all veeta, siis õhtu läheb jälle sujuvamalt edasi. Võrreldes Kuala Lumpuriga on Bangkok kuidagi veel rohkem Euroopa moodi. Inimesed on väga euroopalikult riides ja ilusad. Malaisias on kõik muslemid, seepärast ka kõik ümbritsev on natsa teistsugune. Naised kannavad rätikuid peas ja värvilisi kleite, mis katab kõik keha osad.

Bangkokis kõndisime palju ja palavus võttis läbi esimesel päeval. Eks me ei taibanud päeva õigesti planeerida. Kuid see eest nägime nii turistile mõeldud tänavaid, kohalikke turgusid, turisti turgusid, sõitsime kiirpaadiga mööda kanaleid ja muidugi ka tuk-tukkidega. Tuk-tuki mehed on naljakad. Muide tuk-tuk on kolmerattaline mootorratas/auto, kus siis juht on ees ja meie istume väikese nö diivani peal taga. Kõik tuk-tuki mehed üritavad sind viia kuhugi mujale kuhu sa tegelt minna tahad. Kindlasti üritavad nad viia sind nende turistikeskusesse, kuhu meidki viidi algul. Ja siis viidi meid ülikonna poodi ja ka ehtepoodi. Tuk-tuki mees ütles, et me mängiks kaasa, sest nii ta saab neilt tasuta kütust. Nii me siis sõbralikult mängisime kaasa. Ülikonnapoe mehed ei olnud meist just kõige vaimustunud, kui kuulsid et me oleme Eestist, mitte Prantsusmaalt või Saksamaalt. Ja ehtepoes müüsid nad ilmselgelt plastmassi ja klaasi, mitte hõbedat ja deemante. Nii et oli huvitav ekskursioon. Õnneks lepisime eelnevat sõidu tasu kokku, nii et pigem on tuk-tukiga sõites tegemist suure ajakuluga, mitte kalli sõiduvaheniga. Samal päeval üritas veel vähemalt 5 inimest meid rajalt maha võtta. Alustavad umbes et kas ma saan teid aidata, kuhu te lähete. Siis tulevad järgemööda kõik samad küsimused, et kust te pärit olete, kui kaua te siin olete, kuhu te siis lähete ja et ta teab väga odavat turisti keskust, kus me saame kõik asjad ära broneerida jne jne. Tegelikult on tuk-tuk ja takso suurlinnades kohati odavam kui muu ühistransport.

Kadri ja tema 1,2 liitrine MaiThai.... loomulikult ka minu 0.63 liitrine Leo...

Nüüd oleme Chiang Mais. Linn asub põhja Tais, kergelt mägedes. Jõudsime siia eile õhtul ja linn tundub väga lahe. Vanalinn asub neljanurkse kanali sees. Majad on väikesed ja hubased, palju on igasuguseid guesthousse ja hosteleid, üks hubasem kui teine. Palju söögikohti- odavaid, odavamaid ja kõige odavamaid :D. . . Ja homme lähme kolmepäevasele retkele dzunglisse, ei tea kas sattusime massituristi ohvriks või mitte. Eks seda räägime teile järgmine kord. Igastahes lubati meile mitmeid vägevaid hetki!!!

Peaaegu Tai

2011-02-26T18:13:00.000-08:00

Daamid ja härrad .... lubage esitleda ..... preili Kadri - PADI Open Water Diver. Ja muidugi mina ka, mina ka. Mõnusad 6 päeva paradiisisaarel said läbi. Oleme Kadriga Diving Buddy-d ning võime nüüd kuni 18 m sügavusel veealla asjatama minna.

Paremal on meie instruktor Ayie (ehk Aii)

Praegu istume propelleriga Kota Bharus - kaardilt võite selle linnakese leida kirde Malaisiast. Oleme ennast hetkeks sisse sättinud Zeck-i juures.... islamiuskus mehike oma perega, kes peavad väikest külalistemaja.

Meie esialgne plaan kihutada võimalikult kiiresti ja otse Bangkoki (Tai) ei läinud päris nii nagu plaanitud. Eile loksusime kohaliku bussiga 1,5 tundi Tai piirile, kus meile tehti teatavaks, et Eesti kodanikud ilma eelneva viisata maale ei pääse. (Tegelt pääseb küll, aga ainult lennukiga tulles). Vat kus lops. Nii siis vantsisime Malaisia poolele tagasi, palusime oma viisa "lõpetamise", ära "lõpetada". Loksusime 1,5 tundi uuesti tagasi Kota Bharu linnakesse - veidikese emotsioonikad (Tai saatkond Austraalias lubas meile juu eelnevalt, et tarvitseb vaid piirile minna ja oledki probleemideta riigis). Üldiselt on siin neid viisadega jantijaid palju. On inimesi, kes lähevad Malaisiast korraks Taisse, et saada niimoodi kohe tagasi tulles järgmised 3-kuu viisa. Või siis tullakse Taist mõneks päevaks Malaisiasse, et taotleda uus Tai viisa - jah segane lugu.

Õnneks leidsime endale mõnusa majutus koha Zeck-i juures ning täna hommiku viisime oma viisa taotlused kohalikku Tai konsulisse. Lubati homseks korda ajada. Nii et kui kõik hästi läheb, siis homme ikkagi istume Tai poolepealt rongile ja kimame ühe ööga Bangkoki. Ja tegelt see polegi nii paha, sest Zeck-i juures on tõesti mõnus logeleda.

Dream Come True.... Kota Bharu "ööturult" leidsin viimaks söögikoha mida olin nii kaua oodanud... hea söök, odava raha eest..... näm-näm.... täna jälle.

Kuna Malaisia on suhteliselt islamik, siis on alkohol (ka õlu) suhteliselt kallis, sellest tulenevalt pole ka meie ammu kesvamärjukest maitsnud ning nagu näha näen sellest tulenevalt päris korralik ja viks välja.

2011-02-21T02:34:00.001-08:00

Malysia... Truly Asian

Selliste sõnade saatel etlesid Malaisia rahvatantsiad meile vahvaid tantse. Tantsud olid hiina-india-araabia-borneo„ja tont teab, mis“ sugemetega. Igatahes oli lõpp äge ja tekkis tahtmine Kaera-Jaani tantsida.

Noore kookose mahl on siin igapäevane karastusjook. Tihti saad osta seda otse kookosena või siin natsa magustatununa tänavalt.

Kes teab, see teab, et meie Malaisia reis sai alguse pealinnast Kuala Lumpurist. Vist siis ongi asjad nagu filmis nähtud... enamasti väikesed inimesed sibavad ringi, kihutavad rollerite või mopeedidega. Ning kui satud valesse linnaossa, siis üritavad sulle Armani, Guzzi, Adidase jne toodangut pähemäärida – siiani küll õnneks suhteliselt malbelt, mitte liialt peale käies. Aegajalt kihistatakse naeru, kui me Kadriga tänaval patseerime – julgemad ültevad, et inimesed just kui filmist. Mõned üritavad oma inglis keelega ja suhtlemisosavusega silmapaista – küsides, kuidas läheb? kust sa tuled? soovitades mõnd eksootilist puuvilja osta! jne. Eriti vaprad aga küsivad luba meist pilti teha, ise korda mööda külje alla pugedes.

See reklaamib kreemi, mis teeb su naha valgemaks. Neil on väga populaarne ju olla valge, mitte pruun. Miks meil küll teistmoodi on ?? :)

Käisime linna lähedal koopaid vaatamas ja seal kohtasime esimesi ahve!!

Peale KL tegime kiire sissepõike Melaka linna, mida ehivad ajaloolised hooned ning kirju „Chinatown“.

Vanalinn koosneb siis peamiselt Chinatownist, kust lookleb läbi jõgi. Väga romantiline koht kõndimaks öösel.
Juhtusime olema seal just siis kui peeti Hiina Uusaasta pidustuste viimast päeva. Neil käiad pidustused 15 päeva.

Lahkumise meeleolus Melakas.

Seejärel veetsime meeldiva öö „lux-bussis“ (konditsioneer muutis bussi külmkappiks) kihutades lääne kaldalt ida kaldale Kuala Terengganusse.

Kohale jõudsime ootamatult vara ehk lubatud kella 6 asemel pisut enne 4. Nii vara hommikut ootama hakkata tundus veits liiast. Kell 4 hommikul bussist välja astudes oli aga abikäsi lausa jalaga segada. Nii me siis istusime veidike kahtlustavalt härrasmees Malaislast BMW-sse, kes lubas meid odavasse hotelli viia. Pärast kolmanda hotelli juurde jõudmist oli selge, et väga odavalt ikka ei saa... aga uni tuli magus.

Järgmine päev seiklesime ennast Pulau Perthentian (Kecil) saarele ning nüüd naudime Butterfly Chaletsi võlusi, ujume kuumas ookeani vees ja käime koolis – sukeldumis koolis......

Leidsime endale väga mõnusa ja uskumatu vaatega bungalo

2011-02-14T04:01:00.000-08:00

Viva la Estonia

Meie viimane päev Austraalias. Kuum päike ja jahe ookeani vesi. Kuigi kalendrit vaatates on meie Austraalia seiklus kestnud poolteist aastat, siis veits raske on sellest oma peas arusaada.... oli see nüüd poolteist aastat või oli see paar kuud või oli see viis aastat. Aeg on mööda läinud ning maailma suuruselt kuuendale riigile on ring peale tehtud. Vaikselt hakkab kohale jõudma, millest me kohe kohe ilma jääme, millises paradiisis me oma poolteist aastat mööda saatsime... kui lihtne kõik oli..... ilmselt liiga lihtne...
Samas pole kahtlustki, et see aeg on ümber ja hääl päikseküpsetatud peakeses räägib üha valjemalt eestikeeles eestimaast.

Neljapäeval oli meie viimane tööpäev. Viis kuud hommikul kell 4 ärgata ja kell 5 tööpäeva alustades on lõpuks läbi saanud... samas oli meie seafarmike oma põrsastega kuidagi südame lähedane ja natuke kahjugi oli kõigele ja kõigile „tsau-plau“ öelda. Oma taanlasest ülemusele meeldisime, aga niivõrd, et ta otsustas meie Austraaliamaa viimaseks ööks meile hotelli väljateha.
Ehk mõne ajapärast jõuab paremini kohale, mis siis ikkagi juhtunud on ja kirjutame ka teile, mis me Austraaliast ja austraalastest arvame.

Kalju Kindel on aga see et Austraalia eest suur suur aitäh Liinale, Janele ja Haroldile..... te tegite selle reisi meile selliseks nagu ta oli ja selle üle on meil väga hea meel....napsutamiseni, teie Mati ja Kadri.

Midagi pikemat teile kirjutada on jube raske, valitseb emotsioonitus... üks suur reisi etapp on läbi, teine ootab ees... varsti jõuame koju....aga pähe ei taha see kuidagi mahtuda.... oleme apaatsed.

Igatahes paneme me selle postituse teele Malaysiast, kus me oma järgnevad umbes 2 nädalat veedame... võibolla. Ootame suurt kultuuri ŝokki ja veel suuremat kõhutäit lõunamaa hõrgutisi..............mmmmmmmmmmmmmmm.............

2011-01-22T16:57:00.000-08:00

Pilte Kojonupi elust. . .

Office. Vasakul filipiino Jorge, Taani tüdruk Pernille ja aussi Kenneth.

Mmmm sashlõkk. . .
Õhtul tuli hüppav kohalik hiireke meile külla :)

Jorge oma Filipiini võrkkiiges. . . Loodetavasti leiame kah Aasiast endale sellise!!!

Käisime Pernillega filipiinlaste rannapeol Denmarkis. Vesi oli soe ja snorgeldasime palju. . . Kindlasti üks asi mida hakkan Austraaliast lahkudes igatsema.
Elephant rock.

Green pool

Nüüdseks oleme jõudnud tagasi Mandurahisse. Elame jälle karavanis, Lindat meil enam ei ole, kuid saame kasutada ühte teist väikest fordi punni, nii et liikumisvabadus ikka meil on. Uudised väga ei ole :)

Kall

Taani õlu ja Austraalia siga

2011-01-15T15:53:00.000-08:00

Ilmselt olete nüüd päris paraja hunniku Austraaliat saanud, kuna meist 4000 km kaugusel on erakordselt palju vett.

Tõepoolest, kui me oma telekal korgi maha keerame ja ükstapuha, mis kanalit vaatame ... ikka tuleb sealt pilt üleujutustest Queenslandi osariigis. Vihm sadas maha... voolas kokku ja tormas mööda tänavaid. Nüüd on kõik kokkutulnud - võtnud kaasa oma labida ja ämbri ning koristavad usinalt. Kõik, kellel on oma "Bobcat" või mõni muu hea iseloomuga masin, saab tasuta kütust kohalikult omavalitsuselt ja nii siis kõik seal koristavad.

Meie vana töökohta Pinjarra seafarmi ähvardas korraks tulekahju, mis aga farmini ei jõudnud, küll aga jäi tuleteele nii mõnigi hobifarm, koos lammaste, veiste või hobustega.

Tõepoolest imelik maa see Känguruumaa.

Meie kulgeme endiselt oma lihtsas äraolemises. Eelmine laupäev tegime kotletti ehk filipiino Jorge tegi seale uut ja vana ning siga kolis meie külmkappi külmutus sektsiooni. Suurest elevusest otsisime välja äädika ja sibula ning hakkasime kaotatud Jaanipäeva tasategema. Kuigi täiuslik šašlõkk ei tulnud, siis Austraalia outback-is midagi paremat tahta oleks patt. Pärast rohkem kui aastast otsingut pean tunnistama, et ei ole leidunud Austraalia õlleriiulitelt seda õiget ning nii ma siis seekord suundusin Euroopa õlleriiuli juurde ning näppu hakkas Taani Carlsberg. Eile õhtul õngitsesin potist välja viimase šašlõkki tükkid ning korkisin lahti päris õlle ja istutasin ennast mõnusasse lõkketossu. Peagi oli ka Kadri platsis... niime siis seal istusime. Austraalia suveöö idüll, mis nii väga meenutas Eestit.

Kuna farmis on nüüd lisaks meile veel üks Taani tüdruk, siis on töökäsi veidike liiga palju ning meie Kadriga kolime teispäeval tagasi vanasse farmi , et veel püstipanna mõned müürijupid. Kõigest kolm ja pool töönädalat veel ning meie kaua oodatud puhkus võib alata. Kõigele lisaks tahtis meie ülemus Torbik meie palju armastatud Linda Oliivi endale saada. Nii me siis müüsimegi Lindakese talle. Senikaua kui me Pinjarra farmis töötame saame kasutada teist farmi autot. Voot voot.

2011-01-05T23:29:00.000-08:00

Jõulu ja Uusaasta jutt

Aeg on läinud kiiresti ja blogisse kirjutamine on jäänud unarusse. See, et aeg kiiresti läheb on tore, väga enam ei viitsi siin töötada. . . Mitte et sigadest kõrini, kuid see palavus ja rutiinsus kokku on lihtsalt paha paha. Loodetavasti paari nädalapärast pakime jälle asjad ja lähme linnale lähemale. Siia kolivad uued noored hinged Taanist ja võtavad minu töö üle. Nii et lõpusirgel teeme vist jälle natuke ehitustööd Pinjarras. . . Eks näib. Tore oleks küll linnale lähedal olla, on vaja hakata ju suveniire kokku ostma. Siin kohal võite te meile kirjutada, mis soovid oleksid:) Muidu otsustame meie. Nipetnäpet on juba teile kah midagi soetatud :) Suurem kauplemine on veel ees. . . Kinke on tore osta!!!

Jõulud veetsime oma toredate eestlaste Jane ja Haroldiga. Nende jaoks oleme me Arno ja Teele. . . võibolla natsa nagu oleme kah :D Igastahes jõuluõhtu kulges vaikselt, süües juues. Õhtusöögiks oli siis Jane valmistatud keedukartul ja Eesti heeringas hapukoore-sibula kastmes- endselt hea asi. Natuke veini, natuke rummi, natuke pasteedisaia ja kommikommikommi. Järgmine päev veetsime rannas. Kusjuures meil on siin tõeliselt palav. Ja kui majas konditsioneeri ei ole, siis on tõeliselt raske olla, õnneks rand on lähedal. Õhtul jälle natuke veini, natuke kangemat ja kõik. Pühapäev tagasi koju Kojonuppi.

Mati suudab piltidel ikka nii kena olla :D

* * *

Aastavahetus oli suhteliselt sarnane, kuid koju tulime juba laupäeva õhtul. Päeva veetsime ikkagi rannas. Pühapäeval tegime sigalas ühe ringkäigu, sest oli meie kord.

Kell peaaegu 12.00

Poisid üritasid ulakust teha aga see kestis umbes pool sekundit :D

Kannatada sai vaid uhkus :) hehee

Jälle päev rannas :D

Nüüdseks on kuupäev liikunud juba 6 nda peale. . . mõnus. Eile oli meil siin väike tormi moodi asi. Ehk siis tuul viskas kõik heina ja liiva õhku, nii et midagi polnud näha, ühel sigade varjualusel viskas katuse pealt minema ja prügi lennutas mööda ilma laiali. Nii et pidime kauem töötama, mille vastu polnud mul midagi, sest tervitasin vihma ja jahedamat õhku naerul näoga.

Peale notsude elavad meil siin veel kanad, kukk, vähemalt kaks jänest (täna kargas üks lillepõõsast välja, ehmatas ära täitsa), maod, ämbrlikud, konnad ja võibolla veel midagi.

See kana on usin igale poole ronima. Kui uks lahti siis tuleks tuppa, kui auto uksed lahti siis läheks autosse :)

Musid kallid kõigile!!!

Kadri

Doktor Kadri

2010-12-17T14:33:00.000-08:00

Viimasel ajal kipib tuul üksiku hundina meie blogis puhuma. Võta siis kinni, kes selles süüdi on - laiskus või väsimus või aja puudus või äkki hoopiski Mati. Ja kas tuul puhub või hunt puhub või tuul on üksik või hunt on üksik - jätame selle otsa lahti ja igaüks saab vastavalt oma soovile sõnad õigesse ritta sättida - on ju ikkagi jõuluaeg ning soovide ja nende täitumise aeg.

Meil läheb hästi. Tahaks öelda, et väga hästi, aga läheb hästi. Elame ja töötame Kojonupis (Perthi ja Albany vahel). Kuna kõige tähtsamal asjapulgal Torbenil olid Kojonupi farmi "manageriga" vanast ajast kanakitkuda, siis lõpuks sai see kitkudud ja Kojonupi farm on selleks korraks ilma ülemuseta. Seetõttu jäi ka Kojonupis töökäsi vähemaks ja nii komandeeritiki mind ja Kadrit Kojonupi asjapulkseteks. Korra nädalas käib Torbik meile silma pealeviskamas ning tööülesandeid jagamas. Üldiselt on farmis Kadri kohustusteks väikeste ja väetite notsude eest hoolitsemine - vastavalt vajadusele teeb ta neile süsti või puhub lihtsalt haige kohapeale. Kontrollib et neil ikka oleks süüa ja juua. Mina olen jällegista "hooldus-ehitus-jupp" ehk siis käin kruvikeeraja ühes ja haamer teises käes tähtsa näoga ringi - pärast räägin, kui kõvasti ikka ma tööd tegin. Sammuti olen endale saanud ameti "moneymaker" ehk siis kaalun kaubaks minevaid sigudikke. Peale meie on farmis veel filipiinlane Jorge, kes on kodumaal ülikoolis loomateadust õppinud ning nüüd siis kängurumaal seda teadmist rahaks realiseerib. Ning loomulikult aussi Kenny - vana manageri poeg, kes hirmsasti farmi uut traktorit armastab ning hommikul sinna sisse ronib ja enne tööpäeva lõppu sealt kuidagi välja ei taha tulla, sest seal sees on mõnus mugav istuda, muusikat lasta ning konditsioneeri mõnusi nautida. Kahjuks või õnneks lõhkusin ma tööõnnetuse tulemusena tema uue traktori kummi reedel ära.

Vean kihla et oma lumekuhjade vahel unistate just sellisest mänguasjast. See on vana mänguaasi kus konditsioneeri ei ole, nii et sellega võime meie mängida :)

Farmis on kokku meil vist üle 5000 notysu. Iga nädal tuleb umbes 300 uut põrsast (eelmisest farmist, kus töötasime) ning teist sama palju peaks minema kotletiks. Nii et uusi nägusi on meil siin pidevalt ja igav ei hakka.

Elame me farmist umbes poole kilomeetri kaugusel farmimajas. Maja on küllaltki ruumikas ehk 4 magamistuba. Peale meie elab siin veel filipiino Jorge. Kuigi majal pole väga viga, siis tegelikult oli see maja kah üks põhjus, miks meid siia komandeeriti. Kuna olime oma ehitus/remontimis võimeid eelimises farmis usinalt demonstreerinud, siis pidas Torbik meie oskusi asjakohaseks ära kasutada farmimaja seest ja väljast korrastamiseks. Kui farmis päevakajaliste töödega ühel pool ning väsimus liialt konti ei murra, siis on meil vabavoli maja juures endale tegevust leida ning lippe-lappi peale sättida. Mis muidugi mõjub kosutavalt meie rahataskule (smile).

Kui eestlastele meeldib endeid laulurahvaks kutsuda, siis Jorgele meie kahjuks oma laulujoruga vastu ei saa. Hommik algab vaikse ballaadi juppiga Jorge suust, farmi jõudes on laulujupp võtnud vähe äkkilisemad pöörded, lõuna ajal vaikne vilesoolo ning õhtul kõrvakriipiv ooperiaaria. Selle juurde enamus ajast naerunägu ja rõõmus meel. Kuigi vahest on meil Jorgest raske arusaada, siis üldiselt on ta üpris meeldiv majanaaber, kellele meeldib rääkida oma maa ilust ja võlust.

Kuigi nimetame farmi Kojonupi farmiks, siis tegelt farm asub nimetatud linnakesest (loe: küla) 20 km kaugusel. Ehk siis asume ikkagi keset mitte midagi, nii et meelelahutuseks on meil siis ainult raamatud, telekas, internet ja Jorge. No ja vahest ööbib ka Torbik siin - siis me räägime elust - olust, kaugest kodumaast ja muudest maailmaasjadest.

Kadestaval pilgul vahime läbi interneti teie uhkeid lume kuhjasid - ning teades, et teie kõik neid juba ammu vihkate, siis meie ikkagi kadestame teid ja loodame et järgmine aasta on veel rohkem lund. Hirmsasti tahaks lumelabidat paremale-vasakule vehkida. Suusakeppi vibutada. Ja aknast helbeid langemas näha. Seniks aga lepime 30 kraadi sooja ja liivatuisuga.

(Tegelikult ma ei istu igakord maha, sest nad lihtsalt lutsutavad mu ära :D. Mati ehitas neile väikese haigemaja, mida on näha paremalt. Nüüd saan kõik haiged notsud panna sinna sisse. Jorge ütleb et tulemust on kah juba näha, sest põssade suremus on kahe nädalajooksul peaaegu olematuks muutunud :) See võib muidugi mu hea töö tulemus kah olla :D:D:D)

No vot nii me elame ja oleme. Aga teie!

Pildimaania

2010-12-06T02:01:00.000-08:00

Täna saate rohkem pilti vaadata kui juttu lugeda. Vahest võib niii moodi olla ju küll. Igaljuhul on tegemist tänaseks tegemist rubriigiga "meenutades möödunut".

Et te ikka usuks et meil kah siin kuykklapoolel jõule tehakse, siis krabasime fotoka ja sättisime säriaja. Nagu päris Eestis on ka siiin tänavapostid ehitud hea ja paremaga.

Siin kohal on tegemist juba meie endise koduga. Miski selgitamist ei vaja, kui siis ehk see et voodi mida peaaegu näete ei olnud meie magamis voodi vaid "külaliste" voodi.

Ja järjekordselt sammub Kadri rõõmsal südamel tööposti poole, mis tänaseks on tema endine tööpost.

No nii nagu arvata võite siis meie tulevase maja seinu ei püstita mite mina vaid hoopis Kadri.

Ja nagu näha võib tulevad seinad sirged ja tugevad.

Ei ei .... tegemist ei ole metallivarastega, vaid hoopis usinad tööinimesed - esiplaanile on trüginud filipiinlane "don" Tito.

Seeajal, kui Kadri raskeid kive müüriks moodustas, peitsin mina end teisel poole müüri ja imiteerisin töötegemist.
Kadri ja "loader" ning pehme põhupall.

Käsi põsti kes on varem palmi puu maha saaginud. Ja nina kah püsti.

Kadri ja rätik. Muuseas mina olen fotoka taga mitte basseinis.

Kuidas me üks hommik Haroldi ja Jane juurest vehkat tegime.

See pilt on pühendatud Haroldile ja tema lemmik õlule ja lemmik õlleklaasile... ja kõigile teistele ka.

Kõik on uus detsembri kuus

2010-12-05T02:36:00.000-08:00

Kuna meil nagunii ei tule jõulu tunnet siis püüame seda vähemasti teile süstida(ilma süstlata).

Meie uus elukoht on Kojonup ja uus töö on vana töö! Elame sisse ja anname teada. Nii kaua aga kohevaid hangesid.

Kiida lolli, küll loll rabab.

2010-11-17T01:53:00.000-08:00

Kui veel veidike aega tagasi tundsime endeid ülepuhanutena, siis nüüd, olles mõnda aega töö lainel, liiguvad mõtted aina tihedamini puhkusele. Kahjuks või õnneks on meie lennupiletid ostetud väljumisega kolme kuu pärast ning kuna praegu puudub isu Austraalias puhata, siis ei jäägi muud üle kui endiselt tööle pühenduda.
Kadriga tegime väikse „diili“. Kui mina laupäeval töötan, siis võib tema järgmine laupäev shoppama minna. Kaup tundus aus ning nii ma siis käisin laupäeval betooni murdmas. Eks me veel vaatame kui lihtne see shoppamine on.

Üldiselt möödus enamik eelmist nädalat ja osa ka sellest nädalast betooni lõhkumis lainel, asjale lisas veidike jumet veel betooni all, peal, kõrval ja vahel pesitsev seafekaal, mille vanus jäi ilmselt 5-10 aasta vahele. Tänaseks oleme õnneks otsaga tagasi ehitamise juures ning üksluisus ja lihastöö on asendunud lihastöö ja mõtlemisega.

Torbik, Alex Rodrigo, Ryan ja eestlane! See kes pilti tegi vist kellelegi üllatuseks pole.

Sigadel läheb kah endiselt hästi. Toodavad suuremas koguses poegi ja kes parasjagu ei tegele poegadega, peidab kärsa sitta alla, sest seal saab kuuma vastu lohutust. Põrsad on saanud vahepeal endale uue naabri – Dugat, arg aga mürgine madu. Kuna madu on end mugavasti sisseseadnud suure metallresti alla, siis me küll aegajalt näeme teda aga kätte ei saa ... noh las ta siis elab seal.

Laupäevaks on meile lubatud 39 sooja kraadi ning alates esmaspäevast on temperatuur tõepoolest vaikselt üles ronima hakanud... selle tulemusena oleme peale tööd meeldivalt läbi nagu Läti raha.

Et argipäeva vaheldust tuua ostsime seinapeale Ida-lõuna Aasia kaardi, millele aegajalt pilgu peale viskame ning tulevastest reisiteekondadest unistame. Aeg ajalt tundub meie uue seikluse algus veel kaugel olevat, samas aga lendavad nädalad mööda kui Prantsuse kiirrong.

Kaua tehtud kaunikene

2010-10-31T21:37:00.000-07:00

Viimaks on käes karjalaskepäev.

Tõepoolest peaksid meie kaua ja kaunilt meisterdatud seamajja täna sissekolima esimesed notsud. Kahjuks ei õnnestu minul seda ajaloolist hetke oma silmaga näha. Mingisugusel ettenägematul kombel on minu sisse pesitsema pugenud pahad patsillid. Sellest tulenevalt käisin nädalavahetusel ringi valutava ja keerleva peaga. Pärast eileõhtust mehist kogust kummeliteed ja sellele järgnevat korraliku higistamis protseduuri on õnneks tänaseks mu enesetunne tunduvalt parem. Homme loodetavasti astun tööinimestega ühtes sammu. Päris imelik on haige olla, kui õues on 20-30 soojakraadi.

Seakodu sai uhke. Torbiku (nii kutsume me hellitavalt oma ülemust Torbenit) sõnul on tegemist, kui mitte kogu Austraalia, siis vähemalt Lääne-Austraalia kõige moodsama notsukoduga. Praktiliselt on kogu hoone püstipandud harrastusehitajate poolt. Kuigi aegajalt sai niimõnigi post/tala/või mis iganes detail veidike kõverasti paikapandud, siis lõptulemusena on maja ikkagi valmis ja püsti. Hoone on omapärane sellepoolest, et seinapeal asub tal üks kastikene, mis sõidutab üles-alla kolme seina (paks vakstu taoline kardin), keerutab ühes otsasseinas olevat kuute suurt ventilaatorit ning juhib teises otsaseinas olevaid veepritsijaid, mille kõige tulemusena on võimalik temperatuuri langetada, sest teatavasti läheb suvel jube kuumaks. Lisaks jõuab notsudeni tasuta vesi ja söök, mis rändab mööda söödatorusid. Supercool ja Fänci.

Meie järgmine etteaste peaks olema vana laudahoone osaline lammutamine ja seejärel tema muutmine seapesulaks..... kuidas kõik välja nägema hakkab, sellest pole meil õrna aimugi. Eelmisel nädalavahetusel käisime ennast tuulutamas. Kohvikus oli pakkumine "Ostes kaks kohvi ja koogi saate papagoi tasuta" ning selle õnge me ka läksime.

Mandurahi linnapargis seiklevad pelikanid, kes pahatihti tunduvad suuremad kui asiaadid.

Meie nädalane puuvilja kogus. Pildile ei mahtunud kartul, porgand, silbul ja tomat. Istuvad solvunud nägudega külmkapis nüüd.

See on ikka hea, kui kodulähedal on juurika müügihall.

Kuidas Torbik optimismi murdis

2010-10-22T18:24:00.000-07:00

Nüüd on küll juba Serpentin jõest India ookeanisse voolanud, kui meie viimane postitus aset leidis.

Kadri demonstreerib tulevast söödatsisterni, mida kohalikud hellitavalt "silo"ks kutsuvad!

Oleme nüüd juba nädala uuest kohas elanud. Kolisime Mandurahi küljeall asuvasse karavanparki, eelmisest kohast pidime ära minema, kuna neil oli oma karavani vaja (vist turistidele, kes maksavad veidike rohkem kui meie). Meile on praegune asukoht isegi parem, natu-natukese odavam, poodidele-meelelahutusele lähemal, töökohast sama kaugel ja lisaks elavad siis me mõned töökaaslased.

Projektijuht veedab aega ja naudib aega.

Uue laudaga hakkab nüüd ühelepoole saama. Nädala jagu ponnistusi ja notsud saavad sisse kolida. Mis me siis täpselt tegema hakkame või kas me üldse saame samas kohas tööd, seda me veel ei tea. Laseme asjadel kulgeda ning püüame neid mitte liialt suunata.

Vahepeal on aga Lääne-Austraalia lõunaosa elanud üle kümnete aastate ühe vihmavaesema talve. Selle tulemusena on praktiliselt olematuks jäänud talumeeste viljasaak ning sellest tulenevalt ei ole see aasta vilja, mida kattealla panna. Niisiis jääb väga väga suure tõenäosusega ära järjekordne „viljakatmistöö“. Kuna suur osa plaanist nr.486 baseerus just viljatööl ja sealt tulevatel rahadel, siis oleme jälle tagasi vana juures ehk hakkame mõtlema plaanile nr. 487. Praegu aga on veel veidike nokitsemist sealauda kallal.

Sealaut. Sealauda. Sealauta. Sealauta. Sealaudas. Sealaudast. Sealaudale. Sealaudal. Sealaudalt. Sealaudani. Sealaudana. Sealaudata. Sealaudaga. Käänamine on selle asja nimi, ilmselt oskab seda mõni kuuendas klassis käiv käänamist õppiv laps veidike paremini.

Kärbestele söödaks.

Paus "smoko" läbi ja jälle poodi... ei ei ... või oli see ikka ... Jälle tööle!

Rodrigo Alex Schmit asub koos Torbikuga minu ja Kadri kokkupandud "silo"t püsti tõukama. Juhin tähelepanu mutrite ja poltide hulgale, mida meil tuli kahe päeva jooksul kokku kruvida.

Täna läheme lähiümbrusesse ekskursioonile jälle. Teeme pilte ja näitame teile. Proovime juttu juurde kirjutada ja panema blogisse.

Käime ookeanis ujumas (eelmine nädalavahetus tegime hooaja avamisujumise) ja imame päikest endasse. Temperatuurinäidik ronib juba mõnipäev isegi 32.

Issanda loomaaed

2010-10-15T02:47:00.000-07:00

Ma ei tea kas Mati on sellest juba kirjutanud, aga meil on peale sigade töö juures palju muid loomi. Farmi lähedal(virtsahoidlas) elab vist 3 perekonda parte. Üks pardipere, mis koosneb 7st pojast ja emast on eriti usinad sigala külastajad. Omad pardirajadki välja kujunenud. Tore näha väikseid tibusid kasvamas suureks. Töö jääb kohe korraks pooleli kui nad jälle mööda paterdavad. Teised aina sagedamini kohatavad loomad on maod. Uskumatu kui palju neid on. Üks päev nägime 5 jälge (50 m lõigul) ületamas autoteed. Tulevad sigala poolelt ja lähevad karjamaale(või vastupidi), kus on väike tamm joogiveega. Siis teame, et üks tigersnake elab metallikola sees, millest iga päev vähemalt 6 korda mööda kõnnime. Jaaa siis meie uue hoone kõrval on mõnus võsa vanade okste ja puudega, kus on hea varjata, sinna poole läinud ja tulnud on nii mõnigi madu. Minu isiklikuks rekordiks on nüüd 3 madu ühel tööpäeval. Selle ajajooksul, kui me siin töötanud oleme, oleme näinud 8-at madu ja ma ei tea kui palju jälgi. Isegi täna nägime ühte väikest.
Peale sigade, partide, madude, kuulsime täna, et farmi maadel on terve kari suuri kängurusid. Peaks minema lähemalt vaatama. Praegu töötasime katusel ja sealt on väga ilus vaade. Meid ümbritseb karjamaa suurte puudega, nagu hõre puisniit, väga väga ilus. Eriti hommikul päikesetõusu ajal. Üks hommik oli selline roosakas lilla päikesetõus ja kerge udu maapinnal. Lehmad sõid mõnusalt ja kaks känguru hüppasid mööda niitu. Õnneks meie töörütm on täpselt selline nagu ise tahame, nii et selliseid unistavaid hetki on mul päris palju :). Siiamaani pole see kedagi häirinud. Paar päeva tagasi oli ka üks halb kohtumine känguruga ehk siis autoteel. Sõitsime varahommikul ehk siis kell 4.30 farmi poole, kui paremalt poolt tuli rahulikkude hüpetega suuuuur känguru. Mati pidurdas, mis kole ja viimasel hetkel pööras rooli, usun et tõesti cm-tega jäi see kokkupuude tabamata. Linda pidurid on kah muidugi veits laisad. Mul muutusid käed makaronideks ja edasine reis kulges aeglaselt. Austraalias on tõsine oht tabada känguru autoteel. Enamikel ongi selleks suured jeebid ja kängururauad, kuid mitte meie Lindal. Meie sõidu stiil on kah muidugi veits teine võrreldes tüüpilse austraalasega. Ehk siis meie ei ürita igast maost üle sõita, sest maod on loomad nagu iga teine ja sama moodi ei ürita me pihta saada ühelegi kukkurloomale. Kuid tüüpiline austraallane ei vaeva oma rooli ja pidurit, kui tee peal ei ole just inimene või kaamel või vesipühvel või veis või „Red Kangaroo“. Kuna me oleme siin suht palju madusid näinud, siis on olnud juhust kah nende käitumist vaadelda. Kui algselt oli hirm, et kohe kui madu inimest näeb, siis ta sööstab hambad irevil jala poole, siis nüüd on näha, et nad lähevad sujuvalt või siis „joostes“ su juurest minema, kui sa vähegi võimalust annad. Nii et mao käest saad salvata siis kui astud talle peale, jooksed järgi ja ohustad teda või oled lihtsalt ebaõnnega koos. Eriti lohutav see viimane :).
Loomadest võiks veel nimetada väikeseid jänkusid. Kui nad ei oleks võõrliigid, siis nad meeldiks mulle, kuid kahjuks nad on, nii et ma ei toeta nende tegevust.
Täna on neljapäev ja neljapäeviti viiakse posu põrssaid teise farmi kasvama. Miskipärast üle mitme nädala nägis alles täna neid esimest korda veoauto kastis heina sees mässamas. Kõige nunnumad olevused maailmas. Kärsad veidi sitased ise beebiroosad, pukslevad ja mängivad nagu väikesed koerakutsikad. Neid võikski vaatama jääda, veel parem tahaks kah sinna autokasti istuma minna.

Projektijuht Kadri

Kerki kerki tünnikene

Meister rellataja Kadri.

Talupoeg Rodrigo ja siga!!!

2010-10-04T04:10:00.000-07:00

Seekord oleks meie postitust paslik alustada vana Brasiilia vana vanasõnaga „Parem vana siga vardas, kui vana siga seanahka vedamas“. Mida see vanasõna täpselt tähendab – ei suutnud mina välja mõelda. Äkkatse on teie jahe kliima inimajule turgutavama mõjuga ning mõtlete selle ise välja. Kes on parajasti palmi all puhkamas on ise süüdi.
Meie ilm on kevadine... päeval on muidugi sooja juba täie Eesti suve eest, aga öösiti on jahe – pole hullu, siis me magame. Elame näeme.

Oleme ennast nüüdseks rutiiniga kuhjanud. Uhiuus sealaut hakkab ilmet võtma, veel mõningased ponnistused ning notsud saavad oma uude kodusse sisse kolida. Kuna härr Torben Soresnseni kinnitusel on tal veel seafarmis iga nurgataga tööd, siis peaks meie tööpõld tema juures kindlustatud olema novembri keskpaigani, mis järel plaanid ümber vaatame – elame näeme.

Pildil tundmatu madu. Pikuseks mõõdeti 130 cm ja eksperdid hindasid ta vähe ohtlikuks. Otsa sai ta sellest hoolimata. Alex oli kiirem. Paar päeva hiljem leidis Kadri järgmise sama suure.. seekord pandi kiirel diagnoosiks Tugat (väga mürgine, aga arg... esimesel võimalusel põgeneb) seekord ei põgenenud, Alex oli kiirem. Täna peale tööpäeva avastasime 50 m ulatuses ennem kontorit 5 mao tee ületus kohata (jäljed kruusal). Diagnoos - meie töökoht kubiseb talveunset virgunud näljastest madudest :)

Nädalavahetusel pidasime brasiilase Alexi juhtimisel mõõduka grilli-õhtusöögi. Alex ja filipiinlane Tito otsustasid vanade eestlaste kombel seast ise „vorsti“ teha ning nii oligi õhtuks pirakas seajalg vardasse aetud ning küpses lõkke kohal. Kuna austraalased on igavesed veise- ja lambaliha sööjad (loe: armastajad), siis kodune siga maitses hamba all ära ütlemata hästi. Nagu sume suve õhtu oleks võimust võtnud... veidike grill liha, veidike õlut, veidike seltskonda ja veidikese ajapärast magama. Elame näeme.

Et te ikka usuks et me seafarmis oleme.

Endiselt jõuavad läbi vaskkaablite, valgustorude ja eetri meieni kodumaised sündmused. Seekord peakangelasteks Jaan ja Marko. Ja paat Nordea. Minu meelest oli see esimest korda välja karjutud nimi parem – kuigi praegu ma ei mäleta, mis see oli. Igatahes on kindlasti hea kaasa elada ning loodame, et selliseid (keskea) kriisi käes vaevlevaid on ka meie tutvusringkonnas rohkesti ning kuuleme teie ennastületavatest tegudest õigepea. Elame näeme.

Meie väiksele blogile on ilmunud number, mis igapäev väiksemaks tiksub. Kuigi see numbrike tiksub meie Austraaliast lahkumise aega, siis Eestisse jõudmisega läheb veel veidike aega. Plaan 589 järgi jäävad meiel teepeale ennem veel mõned lõuna/ida aasia riigid, mis vajavad külastamist. Elame näeme.

Tervituse Liinale ...... aasta aega tagasi samas kohas

:D

2010-09-25T19:49:00.000-07:00

Kadri ehk mina siis seekord, mässan juba pikemat aega blogi kujundusega. . . raske leida seda õiget ja raske aru saada võimalustest. . .

I can feel your heart beat!!!

2010-09-24T04:12:00.000-07:00

Kadri linnapeal chillimas

Hurmur laulik Enrique Iglesias on näikse omandanud õige omapärase oskuse. Juba mitmendat päeva laulab ta läbi raadio vahenduse, kuidas ta kuuleb mu südame lööke - „I can feel your heart beat“! Alguses ma ei usunud (siis kui ta esimest korda laulis seda). Järgmine kord kui ta jälle laulis siis hakkasin kuulama ja en näe imet, tõepoolest mu süda lõi. Jäi täiesti arusaamatuks kuidas ta seda teeb, aga iga kord kui ta seda laulu laulab siis ka mu süda lööb ning mingil imepärasel viisil ta tunneb seda.
Enivei. Kahjuks Pinjarra notsufarmis mängib kehva leviala tõttu ainult üks raadiojaam ja tundub justkui oleks see raadiojaam suures raha hädas ning neil on ainult üks CD mida eetrisse mängida. Nii me siis seal rõõmsalt mutrivõtit vibutame ja samu laule (loe: hitte) kuulame ning kaasa hümiseme. Enrique nende seas.

Kuna meie tööpäevad on pikad ning ka laupäeval käisime tööl (ja homme läheme kah) siis peale töö väga midagi ei jõua... veidikene logeleda õhtul ja magama. Peaaegu kinni silmi juba tuleb välja: äratus, söök, töö, tee(ilma suhkruta), töö, lõuna, töö, lebo, söök, magama!

Pea asjalikle asjapulkadena oleme oma praeguse olukorraga igati rahul. Tööks on meil siis ikka selle samuse uue sigala hoone sisustamine imepärase hiina, saksa, itaalia, taani toodanguga. Päevad mööduvad peaasjalikult mutrivõtme ja akutrelli seltsis. Viimase kohapealt tuleb öelda, et Kadri teeb ilmselt juba akutrellitamises paljudele meestele silmad ette. Kuna töö ei ole keskkooli matemaatikaga tuttavale inimeselt insener-tehniliselt kontimurdev, siis sellest tulenevat saame ka olla teatud mõttes ise enda ülemused ehk siis kui mingi asjaga hakkama saame, siis otsime endale järgmisd jubinad mida paika sättida ning nii need päevad lähevad. Kõik see aga teadupärast loob väga meeldiva töökeskkonna, kui inimestel võimaldatakse ise mõelda ja tegutseda.
Austraaliale kohaselt on meil seltskond kirju. Eriti „ehitus“ osakonnas. Kuna pauside aeg koguneb kõikse rahvas puhkeruumi, siis lauaümbrus näeb välja umbes nii: taanlane, filipiinlane, taanlane, austraalane, eestlane, inglene, eestlane, austraalane, austraalane (lõuna-aafrikast), brasiinlane, austraalane. Kõik, kes ei kuulu austraalste hulka kuulvad „ehitusosakonda“. Loomulikult peamiselt tänu mitte „ehitusosakonnale“ täitub ka pausiruum kõikmõeldavate aroomi buklettidega, aga inimene on kohanemisvõimeline ja tihtipeale kinniseninaga, nii et pole hullu ühti.

Peale kõige kallis blogilugeja oleme ka sinu muredega kursis. Teame, et isutudes oma köögitaburetil, järades ühesuupoolega kotletti ning teisega kartulit ning vaadates heitunult musta leivakääru ei julge te enam oma silmi piimaklaasile keerata. Jah. Teie mure on ka meie mure. Kuidas on see võimalik, et lehmad on üleöö hakkanud nii kallist piima lüpsma. Kuid ärge olge mornid (kuidas küll sügisene eestlane saab mitte morn olla?). Austraalia lehmad lüpsavad veel kallima piima. Ja Soome. Ja Norra. Ja äkki varsti ka Läti omad. Elu on elamiseks ja kui te ei kavatse midagi selle kullahinda väärt oleva piima hinna vastu midagi ettevõtta , siis ei ole teil ka mõttet sellepärast peadmurda. Vaadake ikka elu ilusat poolt.

Mati hakkab känguru praadima

Seib on poldi poeg

2010-09-14T03:40:00.000-07:00

Peaaegu venitasime kolm kuud välja... palmid, rannaliiv, kuum päike, soojad suve õhtud, mõõtmatud kilomeetrid tundmatuid teid, veel mõõtmatumal hulgal auto kütust ja loomulikult ilgelt suur hunnik fotosid.

Erinevalt Austraalia Immigratsiooni Ametist, kes ei suutnud kuidagi meie viisa taotlustega ühele poole saada, siis Austraalia Maksuamet sai meiega seekord suureks sõbraks ehk maksis peaaegu kogu meie palgamaksu tagasi (selleks pakkusid nad muidugi vastava skeemi isevälja). Pärast pooleteist kuulist viisataotluse läbivaatamist saime muidugi oma kaua oodatud viisad kah kätte.
Kõigest eelnevast tulenedes ei saanud seekord otsa mitte meie puhkuse rahad, vaid me lihtsalt ei jõudnud enam rannas lesida ning kihk tööd teha sai võitu. Ja loomulikult ei ole ühte tööd ihkavat eestlast mitte kusagil mujal parem koormata kui seafarmis.
Asub meie farmike Pinjarra nimelises linnakeses. Praegu on meie ülesandeks olnud uue farmihoone ehitamine ehk põhimõtteliselt on meil hunnik polte, mutreid, torusid, künasid, seibe, ankruid ja muud kõik võimaliku metallid jubinaid ning neid me siis seal rõõmsalt ritta seame, kokku laome ja kruvime. Päev algab meil kell 5 pimedas ja kestab kahe pooletunnise pausiga kella 15. Vot nii vot nii... kui mahti saame, teeme oma tegemistest pilti ja näitame teile kah.... ikkagi uuhi uhke uus.
Muide loomulikut on seafarmi omanikud taanlased........

Mnjah

2010-09-13T04:36:00.000-07:00

Raha pane rattad käima! Kes ei tööta see ei söö! Töö tahab tegemist! Töö on lollidele ja hobustele! Tee tööd töö ajal, aja juttu juttu ajal! Ega töö pole jänes, kes eest ära jookseb!

Praegu kujundavad meie meeleolusid ja tegemisi just eel nimetatud rahvatarkused. Homme näiteks tõuseme me hommikul kell 4 et 5 tööl olla. Ja kui kõik hästi läheb siis järgmised tükk aega nii. Mis me teeme ja kuidas see välja näeb, sellest siis kui aega saab... praegu peab kribinal krabinal magama minema.

Ümber ringi

2010-09-12T01:51:00.000-07:00

See on lugu sellest kuidas Mati ja Kadri ümber punase(rohelise) mandri kihutasid ja samasse kohata tagasi jõudsid. Kunagi oli ju multifilm ja lasteraamat sellest kuidas üks noor poiss läks seljakotiga ümber maakera rändama ja jõudis ringiga koju tagasi ning aiavärav oli katki (mädanenud).

Neid samu puujuppe (meie seljataga) pügasime me umbes aasta aega tagasi.... Gingini puuistandus.

See jällegi on pajatus sellest kuidas me endale sooja (kuuma) mandri peal külma eest varjualust otsisisime.

Meie elu... köök, magamistuba, elutuba... kus saab üle pikka aja püstiseista.

Eestisse tulles saame vähemalt ühe foto raamimiselt raha kokku hoida (püüame edaspidigi nii toimida).

Kuigi ma siin kohal ei hakka kõiki blogis avaldatud fotosid üle vaatama, aga vist ei ole me avaldanud ühtegi pilti Austraalia esmaasustajatest.

Kolm kuud troopikas on seljataga!!!

2010-09-09T04:52:00.001-07:00

Sain pea pesu

Kadri arusaam mägironimisest... ole ilus

Exmouth..... see on see koht, kus inimesi on rohkem kui rahvast. Selleks, et saaksime rahvusparki telkima minna, pidime hommikul järjekorda võtma. Kui esimene päev väravataga olime, öeldi et kõik platsid on täis ja kui tahate telkida tulege homme hommikul kaheksaks tagasi. Et asi kindel saaks, siis olime järgmisel päeval loetud minutid peale 7 väravataga ja oh üllatust – enne meid oli seal juba üle 15 auto (meenutas Hiiumaa praami saba). Et õnn meie õule ikka vahest kah ringi jõlgub, siis pääsesime telkima viimase autona.
Pärast sissesättimist tegime hommikusöögi ning lainetesse, sest asuvad sealsetel randadel kirjud korallid ja „akvaariumi“ kalad. Kuigi vesi oli võrreldes Broomi soojade voogudega veidike külmem, siis veerand tunni kaupa kannatas ujuda/snorgeldada küll. Kolmel päeval snorgeldasime mitmetel erivevatel koralli „saartel“ ning jube super lahedalt äge oli. Kadril õnnestus kahel korral ka haid näha. Peale suure hunniku ägedate korallide, kõikvõimalike kirjute kalade ja muude jupide, nägime ka umbes enda pikkust raid. Nii et kui keegi kavatseb Austraaliasse tulla, siis Exmouth on „must to“. Kõrgelt kalda pealt õnnestus veel binokli abil näha vaalu (Humpback), kes veest välja hüppasid.

Praeguseks on seljataga juba Karratha....Carnavor.... ja Gerdtalton... ehk teisi sõnu otsaga Perthis.... vahepeal ei olnud me 48 päeva vihma näinud ning peaaegu sama kaua ei teadnud me midagi pilvedest taevas. Teisipäeval tuli väike sahmakas vihma ning öösel kolistas „magamistoa“ katusele. Nüüd on lihtsalt pilved ja päike vaheldumisi. Kuuma kraade on kõvasti tagasi tõmmanud, kuigi endiselt saab lühikeste pükstega ringi majandada, siis pusa tuleb vahest selga tõmmata.

Perth on veits veel jahe, aga pole ulllllu......

Lõputu rõõm

2010-09-05T19:29:00.000-07:00

Kolmas kõne Austraalia Imigratsiooni Ametisse!!!!!

„Tere, kuidas saan aidata?“
„Tere, mina olem Mati.... minu passi andmed on sellised ..... jne....“
„Ükis hetk kohe leian teid systemist ülesse............. nii olemas...... mis on probleem?“
„No vaatake, viisa taotlus on juba üle kuu aja tagasi sisse antud, millal saab?“
„Nii nii... näen ... on jah.... olete meile nädal tagasi paberid kah saatnud“
„Ei, kaks nädalat tagasi aite te need juba kätte !?!“
„Oi näe on jah kaks nädalat..... mul system näitab jah“
„Kui kaua veel taotluse läbi vaatamine aega võtab?“
„No antmete kontrollimine võib veel aega võtta..... mõndadel juhtudel käib see kiirest, aga vahest võtab aega kauem....ilmselt teie puhul läheb kauem aega...“
„Aga kui kaua umbes võib aega minna?“
„No võtab veel aega.... teil ei jäe muud midagi üle kui oodata“
„Vaatake keegi ei taha meid tööle võtta kui meil ei ole seda viisat“
„Teil on ajutine viisa, võite sellega töötada“
„Jah, aga keegi ei taha meid tööle võtta, kui see viisa võib järgmine päev läbi saada“
„Kahjuks ei saa aidata, peate ootama“
„Hästi, kui kaua ma pean veel ootama kas päeva, nädala,kuu, aasta?????“
„Andmete kontrollimine võtab veel aega... peate ootama.....peate ootama...peate ootama“

!“#¤%&/()=?

Kõne lõpp!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Kuigi see kahe kõne ei ole sõna-sõnalt teieni toodud, siis väga palju ma ilmselt seda kirjutades reaalsest olukorrast mööda ei pannud. Kahjuks ei ole mitte kusagilt võimalik saada ka mingit muud infot, kuna e-mail aadresse ja telefoni numbreid ei ole kusagilt saada.
Austraalias oleku ajal olen ma e-maili teel suhelnud korduvalt nii pangaga, kui ka ARK-ga jne. Jaganud digiallkirju ning kõik oma asjad korda saanud. Nüüd istudes siin otsatu suures Austraalias ja üritades ametnikega suhelda ja asjasse selgust tuua..... tunnen ennast (Kadri tunneb sama moodi) kui lolllllllll.
Et tegemist ei ole ühekordse juhtumiga. Võrdluseks võib tuua maksutagastuse Austraalia moodi. Kadri tegi oma maksutagastuse paberkandija kaudu ning kõik laabus.... mina tegin interneti kaugu ja kõik laabus peaaegu. Meie vana hea uus sõber Harold tegi samuti interneti kaudu ning ootas oma rahasid tagasi väga väga kaua (pärast hunnikut telefoni kõnesid, antmete kontrollimisi jne ei olnud nad kindlad et Harold on raha tagasi kõsinud ültse), aga raha tuli ning meie heauus sõber Jane tegi maksutagastuse läbi erafirma (tundub lollikindel minek) ning pärast korduvaid kõnesid ja andmete jagamist sai ka tema raha tagasi.
Samas viisaga on asi vastu pidi. Kui meie oleme tänaseks juba üle kuu oma viisat oodanud, siis Haroldil ja Janel piisas reede õhtusest interneti sessionis ning laupäeva hommikul oli viisa olemas.
Nagu näete ei ole puhkus ainult puhkus!!!!!!!!!!!!!!!!

Kui juba Austraalaste kirumiseks läks, siis paneme ühe jutiga edasi. Olles teel Broomist lõuna poole, sattusime õhtu hakkul Roebourne väikelinna. Pärast kosutavat snorgeldus sessiooni kasutasime lahkelt rannadusse ja tundus, et võiks ümbrus kanti kauemakski jääda. Leidsisme linnast veidike eemal üksildase autoraja ning keerasime teelt kõrvale ... pärast õhturutiini ronisime oma auto magamistuppa ning silmad olid kohe kohe kinni vajumas. Aga siis oh üllatust Prõnn-Prõnn tuli keegi härrrasmees, kes soovitas meil 5 minutiga sääret teha. Tegime hämmeldunud nägu ja uurisime, et milles asi.... keset mitte midagi ei või ööd mööda saata? Sellepeale ütles, et tema ei kavatse hommikul meie sitahunnikuid koristama tulla ja nähtavasti meiel „keemislist peldikupotti“ kaasas ei ole. Ja kuna meil peldikupotti tõepoolest kaasas ei ole, siis trahvi vältimiseks korjasime kodinad ja tegime sääret. Peatuspaigaks sai mõnikümmend kilomeetrit eemal asuv teeäärne parkla. Tõepoolest tundus huvitav ja ilus ümbruskant olevat, kahjuks aga meil edaspidine soov seal ringi uurida kadus.
Kui varem oleme alati püüdnud „ametlikes“ telkimis alades peatuda, siis tundub et seal kandis selline võimalus puudus. Kaarti uurides ja tutvustavat juttu lugedes, selgus et kohalikke „campground“ide kasutamiseks peab sul kaasa olema „keemiline peldik“, sest kohapeal WC ei ole. No vot nüüd olem oma Austraalia reisiga järgmisele tasemele jõudnud. Selleks et „mets“ matkama minna, pead sa kaasa vedama peldikut. Humoristid. Isegi looduspargi brosüürid ütlevad, et kui puudub peldik, siis matta oma junn maha. Igatahes loodame et me sellist idiootsust enam ei kohta.

Vot meie püüame asja huumoriga võtta......

Igatahes on meil praeguseks seljataga Exmouth ja seal asuv "mere park" ja väga äge oli... püüame sellest veidike järgmises postitudes teada anda ...
... seniks aga peatsemiseni!!!!!!

2010-08-28T23:56:00.000-07:00

Heia trill....

meie nüüd sõidame Broomist edasi ja uurime mis lõunapool toimub...

Kadri vaatab magamistoa aknast välja

Mõni reisib majaga

Seal kus ujuvad soolased krokodillid, meie ujumas ei käi

Broom

2010-08-22T20:20:00.000-07:00

Siis kui meeldiv mere "briis" sulle järjekordselt näkku puhub ning helesinine ookean ahvatlevalt ujuma kutsub, siis sa tead et oled jälle tagasi "kodu" rannas. Ringiga lääne kaldale tagasi jõudmine oli kui taaskohtumine ammuse ilusa paigaga.

Naudime täna teist päeva Broomi ehk pärli pealinna võlusid. Kuna patt on liialt kaua raamatukogu hämaras saalis istuda, siis on jutt seekord jälle lühike!

Eelmise kuu 31 kuupäeval sisse antud viisa taotlus hulgub endiselt üksildase hundina Austraalia niiiiiiiiiiiiii aeglase asjaajamise masinvärgi hammasrataste vahel. Infotelefoni infotud vastused. Sellest kõigest tulenevalt oleme me juba nädala Austraalia maal viibinud "sildava" ehk ajutise viisaga. Ning sellest kõigest tulenevalt pole meil muud teha kui tormats vahustesse lainetesse ning järjekordselt nautida sillerdavat päikest, sooja mere vett ning meeldivalt värskendavaid jahedaid õhtuid.

Äkki keegi tunneb ära stseeni filmist"Australia"

Meie esimene metsik kroku.. magevee oma

Kadri ja Darwini linn

2010-08-16T23:42:00.000-07:00

ONU MATI

Kui keegi veel ei teadnus, siis põhja Austraalias kaks aastaaega (aborigeenide arvestuse kohaselt 6). November kuni aprill on kuum ja märg (tippajal musoonvihmad ja äiksetormid, väga suured üleujutused) ning aprillist oktoobrini kuiv ja kuum aeg (möllavad tulekahjud – tahtlikult ja tahtmatult süütinud). Aasta keskmine päevane temp Darwinis on 34 kraadi. Sellest kõigest tulenevalt on ka loodusel kaks eri nägu. Hetkel on siis kuiv ja kuum. Darwinisse jõudes sattusime just ühe kuumalaine peale. Õnneks veetsime selle Litchfieldi looduslikes basseinides. Vahet ei olnud kas oli päev või öö – jube palav oli kogu aeg, nüüd õnneks päikse loojudes annab kuumus veits järgi ja öösel on täitsa normaalne magada. Ühekorra teel olles, mõtlesime, et magame autos, kuid auto oli seest niiii kuum ja sääsed ründasid vihaselt, kui akna lahti tahtsid jätta, et 5 minutiga panime telgi püsti ja jahutasime ennast pudelivee duššiga. . .

Oleme nüüd otsaga Kununurra-s. Kaardipealt otsides leiate ta NT ja WA piiripealt. Üldiselt läbisime Põhja Territooriumi suhteliselt kiiresti. Ilmselt sellepärast, et sisemaal väga palju teha/näha ei ole. Eks meie palju näinud silmad ei ole enam nii teravad kah. Ja rannikul elavad krokodillid, kelletõttu peale ookeani vaatamise, midagi muud teha ei saagi (julged siiski ujuvad ja veesuusatavad ja teevad ehk miskit veel). Seetõttu jäi ka meie NT tippsündmuseks ilmselt Litchfieldi Rahvuspark, kust lipsasasime läbi lõpuks kaks korda. Need jahutavad jõevood olid üle prahi.
Kauaoodatud Kakaduu Rahvuspargis käisime kah ära. Kahjuks ei ole piiratud ressurrsidega autoga reisiatel seal just väga palju teha ja näha. Peale selle, et Linda on 2 veoline, ei ole meil konditsioneeri ja selleta kaovad ülikuumal päeval igasugused matkamise mõtted peas ära. Kakaduu parki külastades on vaja rohkem raha, siis on võimalus minna märgalale paadiga ja matkadele dziipiga ja elada konditsioneeriga hütis. Järgmine kord tuleme helikopteriga, siis on kindlasti huvitavam. :)

Krokodillid

Austraalias elab kahte liiki krokodille. Magevee krokodill ehk „Freshi“ (leidub ainult austraalias) ja soolasevee krokodill ehk „Salti“ ehk Esturine crocodile. See esimene on peaaegu ohutu (kõlab hästi), elab ainult magevees, kasvab kuni 4 meetriseks ja sööb putukaid, kalu, konni, linde ja võibolla veel midagi. Paaris kohas, kus me ujumas käinud oleme, on ka krokud elanud (kuigi me näinud ei ole). Üldiselt pidi nii olema, et kui sa teda ei ärrita (peale ei astu), siis ei ole ta ohtlik ning kui ta on ohtlik, siis ta ainult pureb sind, aga ära ei söö :). Freshi on ainuke mageveekrokodill maailmas ja elan ainult Austraalias.
See soolase vee krokodill, aga on sihuke suur purikas (kasvab 6 m) ning kõik, kes temast väiksemad, sobivad suurepäraselt ta söögilauale. Kuigi nimi soolavee krokodill ütleb, et see jupp elab meres, siis tegelikult rändavad nad üleujutuste aegu jõgesid mööda kuni paarsada kilomeetrid sisemaale. Seetõttu on ka paljudes sisemaa veekogudes ujumine keelatud, kuna seal võib leiduda suuri krokodille. Tavaliselt üritavad „Rangerid“ ehk pargivahid, need volaskid kinnipüüda ja ohutusse kohta toimetada. Darwini sadamst püütakse aaastas kinni umbes 250 krokodilli ja viiakse kuhugi väheke eemale loodusparki. Aga muidu tehakse neist kingasid, käe- ja rahakotte! Nad on ikkagi looduskaitse all ja kohalikud on uhked kah natuke.

Plaani 327

Kuigi elu on õpetanud plaane mitte tegema, sest need ei täitu tavaliselt, teeme me ikkagi järjepidevalt vastupidist. Kaugelt vaates paistab see umbes nii, et proovime seekord päriselt tööd leida. Seejärel kulgeme oma reisi lõppsihtkohale veel lähemale, läbides Broomi, Karratha, Carnarvor, Perthi poole. Seejärel töötan mina jälle seal, kus eelmine aasta ehk tegelen viljakuhjade kinnikatmisega ja Kadri proovib ümbruskandis tööle saada. Seejärel ehk veebruaris ja hiljem kiirringvaate Ida-Aasias ning seejärel ehk kohtume juba Eestis. Aga liialt me midagi ei looda ja ei oota, sest siiani on 90 % asju läinud plaaniväliselt ja ma oleksin väga üllatunud, kui seekord kõik plaanitult läheks.
Kuna Lääne Austraalia põhja osa on väga hõredalt asustatud, siis on ka meie internetile liigipääs piiratud ning seetõttu kuulete meist vahelduva eduga harvemini.

Paidevei.... ülepika ootamised potsatas minu telefoni postkasti uudis.... Mati pole enam Mati, vaid Onu Mati!!!!!!

Prantsuse rivieeras, saksa turistiga.

2010-07-30T20:44:00.000-07:00

Näed kell on pool kaheksa hommikul ja mõistus on täitsa korras. Ilmselt kauaks seda lõbu ei ole. Umbes tunni pärast on õhutemperatuur saavutanud oma tavapärase oleku (ma ausalt ei tea palju, aga palju) ja kümme minutit hiljem on aju võtnud järjekordselt vedela kuju ning väiksed rakukesed seal sees oma töölepingu üles öelnud. Siis kui korraks jahedasse (loe: leigesse) jõkke hüppad, saame aru, kus me oleme ja mis me teeme, aga niikui välja ronime, on tavapärane „koala-olek“ tagasi.

Niisama kirjutan selle jupi kah.
Cairns – Gordonvale (ööbimine) – Atherton – Ravenshoe – (ööbimine maantee serval) – Mt Suprise – Georgetown – Crydon (krokodilli järves ujumas) – Blackbull (ööbimine mahajäätud karavanpargis) – Normanton – Burke&Wills Roadhouse – (ööbimine maantee ääres puhkealal) – Cloncurry (1889 aasta kuuma rekord 53.3 C) - maantee nr 66 – Mount Isa – Comooweal (ööbimine telkimis alal) – „Three Ways“ maanteerist – Larrimah – (ööbimine maantee ääres puhkealal) – Mataranka „kuumavee allikad“ – Katherine)

Kui Cairns-ist tulema hakkasime oli temperatuur esimesed paarsada kilomeetrit normaalne, aga pärast seda on asi veidike kontrolli alt väljas. Ilmselt seda regiooni Austraaliast, kus me oleme viimased nädal aega olnud ja kus me oleme veel vähemalt 2-3 nädalat (võibolla kauem) – normaalsed austraalased ilm konditsoneerita ei läbi. Aga loomulikult ei kvalifitseeru me, ei austraalasteks, ega normaalseteks.

Jõudes suure õhinaga oma viimasesse külastamata osariiki NT ehk North Territory ehk Põhja Territooriumile oli esimene arvestatav asustus Katherine linn. Seatsime sammud külastuskeskusesse ning oma suureks üllatuseks avastasime, et asi ei ole nii lilleline ühti. Austraalia ülemises lõpus „Top End“ asuvad mõned lahedad rahvuspargid. Üks kuulsamaid on Kakaduu Rahvuspark, lisaks veel mõned suuremad ja väiksemad ning kuna kogu see kupatus asub „troopikas“, siis on siinne floora ja fauna päris kirju. Kuid!!!! Kakaduu Rahvuspargi pääs maksab 25.- dollarit nägu. Lisaks pead maksama igas pargis telkimise eest 5.- kuni 10.- nägu öö eest. Kiire arvutus näitab, et raha libiseb näpude vahelt nagu lutsukala. Igatahes oleme praegu „Litcfield Nat. Park“-is ja tegeleme „vee protseduuridega“ ja kalkuleerime, kuidas ennast Kakaduust läbi manööverdada.
Litcfieldi parki läbib umbes 50-60 km pikkune asfalt tee ning sellest vasakule ja paremale jäävad erivevad huviobjektid kaasaarvatud mõned jõed/joad ning nendega koos mõned looduslikud basseinid. „Basseinid“ on siinse kliima puhul meie jaoks enamvähem ainus võimalus end mahajahutada. Eile näiteks käisime ujumas/ snorgeldamas/ suplemas/ istumas basseinides kokku Kadri 5 korda ja mina 6 korda. Ma pidin veel korra õhtupoole käima, et vein veidike maha jahutada ja parim moodus seda teha on, istudes koos veinipakkidega jões. Loomulikult meeldivalt jahedat temperatuuri see vein ei saavutanud, aga vähemalt ei kõrvetanud suud.
Kuna ööd on samuti jube kuumad, siis esimesel õhtul (pimedas) siin pargis arvasime, et oleks väga mõnus ennem magamaminekut end veel korra maha jahutada. Vee ääres kohtasime üht austraalia paari, kes olid just „basseinist“ välja hüpanud, kuna koos nendega oli sinna ujuma sattunud väike püütoni jupp. Püüton oli tõepoolest väike, aga meeldiv see ikka ei olnud. Niisiis pistsime varbad vette ja loopisime vett ainult endale kraevahele ja loobusime ujumisest. Kadri läks koos kleidiga vette, sest siis kestab jahutav tunne ju kauem :).

Sõidame siiski Kakaduusee..... ja peatse nägemiseni

Mt ISA

2010-07-23T21:02:00.000-07:00

Heia heia.. internet on muutunud meie jaoks rohken lux kaubaks , kui tarbe esemeks. Seda kõike lihtsal asjaolul, et viibime Outbackis. Praegu on meie asukohaks Mount Isa ning suunaks Darvin. Kuna teele ei jää mobiililevi ega odavat interneti, siis lihtsalt teadmiseks et oleme teel!!!

Kohtumiseni internerneti levialas.

Nähtamatuse teooria.

2010-07-16T19:28:00.000-07:00

Vastupidiselt vanadele eestlastele, indiaanlastel palju vanasõnu ei ole. Võibolla ka sellepärast on vanadest eestlastest saanud tänapäeva eestlased, aga indiaanlased on kiiresti vähenev indigorahvas ameerikas.
Üks indiaanlaste vanasõna ütleb „Vaata merele ja sa ei näe midagi“. Ega indiaanlased ise oma iidseid tarkusi välja lobise, selle vanasõna nuhkisid välja tänapäeva teadlased. Tehes paar lihtsat mõttekäiku ja järeldust, oli tulemus järgmine. /Kui Colubus Krisostomus oma laevaga esimest korda (loomulikult pärast viikingeid) ameerika rannikul maabus, siis indiaanlased lihtsalt ei näinud nende suuri laevu. Tulenes see sellest, et indiaanlased ei olnud kunagi varem midagi sellist näinud ja nende looduslähedane mõttemaailm lihtsalt ei registreerinud neid suuri laevu./
Tänapäeva inimest enam nii lihtsate võtetega ei lollita. Kuna teleri vahendusel on nähtud kõikvõimatuid asju, siis on raske väljamõelda seda, mis oleks esmakordne. Ja kui see kellegil õnnestub, siis pärast mõningast pilguga uurimist/puurimist hakkab tänapäeva inimene asja tõenäoliselt nägema.
Kas indiaanlased neid laevu päriselt ei näinud, seda ma ei tea. Samas mõeldes kaks päeva tagasi, siis on raske seda kirjeldada või taaskujutada või mida iganes teha selle mõttega, mis kusagil minu peanupu hallolluses hõljub. Käisime Kadriga vaatamas meie oma maailma, täpsemalt osakest sellest meie maailma 70-st protsendist, mis asub teiselpool veepiiri. Et asi saaks ehedam, ei teinud me seda järjekordselt rannal pead veealla pistes, vaid kihutasime planeet Maa suurima „elusorganismi“ lähistele.
Great Barrier Reef

Suur Korall Rahu on esimene maailma ime, mida me oleme näinud ja hästi vähe katsunud. Pärast suure hunniku brosüüride ja reklaamide läbivaatamist olime otsuse langetanud ning sobiva firma välja valinud, kes meid võiks Reefile viia. Et asi saaks ehedam, valisime peale snorgeldamise ka „tutvustava sukeldumise“, mis kujutab endast mõningat teooriat ja veidike sukeldumist otsa.
Päev algas 1,5 tunnise reefile sõiduga, mis oli täistuubitud erinevaid tutvustusi ja instrueerimisi. Enne kui aru saime kästi meil „veeülikonnad“ selga tõmmata, pandi meid paadi/laeva tagumikule istuma, ballonid selga ja karsumm vette. Seejärel mõned harjutused koos instruktoriga (mis ei tahtnud algul kuidagi välja tulla) ning siis juba köit mööda sügavustesse.

Kuigi asjapulgad veeall ei ole seekord meie, siis tegime ka meie veidike varem niimoodi.

Meie kui asjast mitte midagi teadvad tegelased ei tohi sügavamale minna kui 12 meetrit. Ja kuna instruktor on praktiliselt terve selle aja sinust 2 meetri kaugusel pidevalt silmsidemes, siis eriti ringi vahtida ei ole mahti, aga see mida sa kõrvale piiludes näed on KIRJELDAMATU.

Kadri uurib asja.

Ja juba oli aeg tagasi paati ronida. Kiirelt pandi paadile hääled sisse ning vaevalt olime ennast tekkile istuma sättinud, kui juba pakuti võimalust minna teist kordsele sukeldumisele. Kuigi meie rahakott oli absoluutselt sellele vastu, siis ei jäänud meil muud üle kui ta jõuga lahti kiskuda ja kiirelt pangakaart väljatõmmata. Kuna teistkordse sukeldumisega jäid ära igasugused harjutusprotseduurid, siis jäi meil tunduvalt rohkem aega veeall olemiseks ning seekord (siiski pideva istruktori pilgu all) ka veidike aega ringi vaadata. Jällegi ei ole sõnadega midagi kirjeldada. Seejärel vahetasime veel korra asukohta ning kuna enam rahakott meie nõudmistele ei allunud, siis viimane reefi külastus toimus snorgeldades. Ja peab ütlema, et see mida me nägime on KIRJELDAMATU.
Kuigi kogu sukeldumis protseduurist tehti ka fotosi, siis alghinnaga esimesd kolm fotot 35.- dollarit ja iga järgnev 10.- pidime me viisakalt loobuma. Küll oli meil snorgeldades kaasas oma fotoaparaat, mis küll kogu värvikirevusest suutis talletada vast 10%, aga asi seegi ja vast mingi ettekujutuse ta teile annab.

Siin ma nüüd istun ja üritan taaskord meenutada, mida ma nägin ja kogesin. Praegu tundub just, kui oleksin kõike unes näinud. Tõepoolest. Võibolla on seda vara öelda, aga kui mõelda tagasi asjadele, mida ma elus teistkorda tahan teha, siis vist on see Sukeldumine Grate Barrier Reefil!!!

Muide, kes veel ei tea, siis meie asukohaks on veel hetkel Cairns. (Taaskord küsi Andrelt kuidas hääldada).

Tahavaate peeglis on veel kohvistanduse külastus, udukülade läbimine ning jugade/koskede külastamine.

Kohviisatnduses tuuritamas.

Järjekordse joa vaateplatvormil etendas kohalik päästeamet meiel perfoomensi - "Teadmata asja/isiku otsingud".

Mis esiaknast paistab seda saate teada järgmine kord. Niikaua aga võite meiega koos posida ja sõrmisõlmes hoida, et Austraalia maksuamet asju kiirelt korraldaks ja meie reisi finantseerimis tarvis kiirelt maksutagastust teostaks.

Kalkunite invasioon

2010-07-08T15:06:00.001-07:00

Kalkun, kes kõndis omapäi. Looduslikke kalkuneid on siin lademes. Nillivad süüa enamasti.

Kadri "SkyWindow lookout"-il.

Ei tea kas hakkab tavaks saama või lihtsalt kokkusattumus, aga varsti saab kohvi ja kell on kohe kohe hommikul seitse saamas. Kadri veel põõnab telgis.
Seekord asume maantee ääres – ränduritele mõeldud puhkealal, kus võib viibida järjest 20 tundi ja on olemas WC, istepingid-lauad ja WC. Võimaluse korral oleme püüdnud karavanparke vältida ning ööbinud kas rahvuspargis või tasuta puhkealal. Seda viisi on võimalik raha ööbimistepealt kokku hoida ja kas siis pikemalt reisida või kasutada seda mõne atraktsiooni külastamiseks või lihtsalt lubades selle arvelt endale „ausiburksi“ või vahest harva napsupudeli.

Meie järjekordne ööbimis paik maantee ääres.

Mati ja Kadri joovad maantee ääres õhtu pimeduses teed.

Hetkel kulgeme Kadriga kahekesi, Jane ja Harold on veidike tagapool meist ja toimetavad toimetusi omas tempos. Ilmselt põrkume mingi hetk kokku ja kulgeme mingi aja jälle koos.
Reis on kulgenud rahulikus tempos vahelduva pilvisusega mõningase vihmaga. Vihma oleme endale organiseerinud suuremas osas siiski ise.

Kadri silmipimestaval vaate platvormil, kus seekord oli tavapärase rannajoone ja palmisaarte asemel näha hariliku vihmapilve. (Ladinakeeles luupes kumpus pilvus)

Endiselt olles ühe jalaga loodus matkajad – põikame sisse erinevatesse rahvusparkidesse. Aga enamus rahvusparke asub kas rannikul saarte peal (haarastes enda alla ka Great Coral Reef“i) või siis veidike sissemaal „mägedes“ (kuni 1 km kõrged), kus asuvad vanad vanad vihmametsad. Viimase öö veetsime näiteks Girrigun National Park-is, kus asub Austraalia kõrgeim juga „Wallaman Falls“ (268m). Saabusime rahvusparki õhtul, et järgmine päev jaole (loe: joale) minna. Ja oh üllatust terve õhtu-öö-vara hommiku sadas vihma, sest kogu see aeg istusime vihmapilve sees. Kui oma telgi ja muu jandi kokku pakkisime ja autosse surusime, siis õnneks sadu lõppes ja asendus mingisuguse hõljuva udu ollusega. Juga ise oli muidugi spektaakel,

Me fotokas ei taht hästi 268 m korraga peal võtta.

kuna nii kõrget ju ei ole varem näinud ja tänu eelnenud vihmasajule oli vett kah piisavalt, et asi uhkem näiks. Asjale lisas vürtsi veel kogu janti ümbritsev udu-ollus pilv. Et asi saaks korralikult vormistatud, siis tegime ka läbi raja, mis viis joa alumisele vaate platvormile. Teekond oli pikk ja järsk ja pingutust nõudev ja oi oi kui niiske.
Vast sama palju kui see uhke juga, tekitas emotsioone Austraalia karja ajamine. Minnes eelnimetatud rahvusparki kohtasime teel mitte väga suurt veisekarja, keda ajasid hobustel ratsutavad „jackarood ja jillarood“ – nagu vanas filmis, väga äge oli. Lisaks sellele oli osa rahvusparki minevast teest kasutusel karjamaana. Mitmeid kordi tuli hoog päris maha võtta, et mööduda teel ekslevatest veistest.

Ära sega mäletsejat, kes võttab enda alla terve sõiduraja.

Äää jutt sai otsa......

No igatahes läheneme lähipäevil Cairnsi (kus ei saja) linnale. Kuna vahepeale jääb uut ja huvitavat sisemaal, siis lähme ja kostitame ennas ilmselt järjekordselt vihmaga. Täna läbime Tully linna, mis peaks olma Austraalia vihmapealinn. Rekord aastal oli vist 5,9 m sademeid. Ma pakun, et seal sajab täna.

Argipäev.

Rahvuslind Kukabarra.

Soojas

2010-06-30T01:23:00.000-07:00

Siin ma nüüd istun. Hommikul kell 7. Vesi just kees ja kohe saab kohvi. Mõni ime siis et ärkad vabatahtlikult nii vara, kui lähed juba kell 9 magama. Teised magavad õntsat und veel, aga küllap nad varsti kah kargesse hommikusse toimetama tulevad.

Eelnevalt on ikka nii olnud, et aeg lendab kiirelt, aga oma reisiga kuidagi edasi ei jõua. Nüüd oleme aga vähem kui kahe nädalaga jõudnud Melbournest Eungella Rahvus Parki (asub Queenslandi osariigi Makcay linnakesest 80 km sisemaale). Kilometraas on päris suur, kuigi kokku pole lugenud. Ja ilmselt jäi meile KaheSilmaVahele veel väga palju vaatamist, aga kihk jõuda sooja oli niivõrd suur, et kusagilt tuli lõivu lõigata.

Niisiis Melbournest kimasime minema tumedate vihmapilvede saatel. Pimeduse saabudes jõutsime Canberra lähistele ning kuna Austraalia pealinn jäi Melbourne ja Sydney vahelisest maantest kõigest „jänesehaagi“ kaugusele, siis põikasime sisse. Pealinn on Canberrasse ümber „tõstetud“ 1930-ndate paiku (enam ei mäletagi täpset aastat) ning põhimõtteliselt on tegemist tehislinnaga ehk ehitati ta pigem kiiruga ja jõuga, mitte ei tekkinud ta ise asjaolude loomuliku kulgemisena. Linna teeb eriliseks see, et sinna kokku koondatud kõik uhked „riiklikud“ kunsti, ajaloo, loodus, jne muuseumid/hooned/kogud ning üldjuhul on sissepääs tasuta. Kuna meie kultuuri taga ei ajanud ning aega oli kah varutud ainult pisku, siis piirdusime uue Parlamendi hoone ning Sõja memoriaaliga ????.

Kadri Austraalia parlamendi hoone katusel

... ja keldris

Samapäeva õhtuks jõudsime juba Sydney´sse. Öömaja saime eestlase Liliani ja tema abikaasa Tim`i juures. Lilian on Sydneys elanud juba 11 aastat.
Sydney tarvis olime broneerinud endale ühe täispika päeva. Kuigi tegemist on miljoni linnaga, siis „vanad head vaatamis väärsused“ jäävad ühte kanti ning meie päev sai täpselt sisustatud. Meile mõlemale Sydney väga meeldis. Ilm oli kah juba päris mõnus soe. Kolm pilti pühendusega Priidule... nutikamad ja tähelepanelikumad teleka vaatajad teavad millega tegu.

Edasi veetsime kaks päeva autoga sõites ja kimasime Brisbane poole. Põikasime siia-sinna sisse ning pidasime teeääres võileiva pikniku. Brisbane lähistel olid ennast laagrisse seadnud Jane ja Harold. Kuna sõitmine oli ära tüüdanud, siis ostasime kah ennast samasse kohta parkida ja päeva vabaks võtta. Olles kaasaeksed ja moodsad inimesed kasutame ka meie interneti olemasolukorral Google map´si. Ning kuna Google kaardid näitasid meile väga otseteed sinna laagriplatsile, siis loomulikult otsustasime seda kasutada. Nii me siis sõitsime seal farmide ja suurte põllulapide vahel keset ööd otsides õigeid teeotsi ja viitasid. Aga nagu kord ja kohus olid meile vajalikud teeotsad tähistatud tupik märkidega. Farmerite põldude vahel uidates kohtusime ööhämaruses suure hunniku kängurudega, kelledest üks otsustas meie Proua Linadat küljepealt rammida. Alguses ta istus seal rahulikult, aga siis kui mina otsustasin pidurdada ja hoogu vähendada otsustas tema ületee joosta (loe: hüpata) ning kuna auto eest ta üle ei jõudnud lipsata, siis pani ta piraki peaga Lindale tagumikku. Hiljem uurides me Lindal mingisuguseid vigastusi ei tuvastanud ja kuna pauk väga suur ei olnud, siis ilmselt lõppes kokkupõrge ka kängu jaoks kõigest suuna muutusega. Veel haagitasid suur hunnik jäneseid teel, kelledest kõigil õnnestus pärast mõningast spurti võssa pageda. Kuna olime ka samal päeval vaatamisväärsustega tutvumise eesmärgil mööda mägiteid uidanud mõned tunnid, siis jõudsime oma ööbimis paika veidi enne südaööd.

Pärast puhkepäeva tegime kiire tutvuse Brisbane linnaga, kuna midagi märkimisväärset polnud vaadata, siis sõitsime veel samal päeval Brisbanest edasi. Seekord siis kaheksal rattal ehk koos Jane ja Haroldiga. Nii jõudsime Bundabergi lähistele. Ja ilm oli näitamas suviseid olusid.
Järgmine päev tegime kiire tutvuse Austraalia rummi pealinnaga. Austraalias on väga pop juua kohalikku rummi Bundaberg, mis meenutab rummi ainult austraalastele, kõik teised seda jooki rummiks ei pea. Samas kokteili sisse on ta päris hea.
Ja oh üllatust hiljem kohtusime Liinaga, kes oli Bundabergi tööle sattunud. Saime teada ühe Liina saladuse (loe: veidruse) ja muljetasime veidike aega niisama. Kuna meie plaan oli veel ülesse poole sõita siis, kimasime samal õhtul juba edasi.

Mackay linnakese elanikud käivad paksult riides, aga meie oleme lõpuks suvesse sattunud. Kuna oleme ületanud „Tropic Capricorn“i, siis hakkavad varsti meie troopilistes ookeani vettes ringi ujuma krokodillid ja muud ohtlikud molluskid ning sellest tulenevalt ei saa me enam igalpool pea ees vette hüppata. Nii me siis kasutamegi võimalust ja ujume veel suvalises rannas Vaikse ookeani voogudes. Kadri on ikka meil puhas inimene olnud ning võimaluse korral pesemas käinud.

Proua Linda Oliivist. Melbournes vedasime Proua köieotsas mehaaniku juurde ja vahetusse läks „ignition coil“ tõlkes vist siis on tegu süütepooliga. Pärast mõningast teel olekut hakkas Proua jälle turtsuma, aga seekord vähemasti sõitis ta edasi. Nii käisime siis esimest korda mehaaniku juures, kes küsis küll raha, aga viga ei tuvastanud. Kuna Proua, aga endiselt käitus imelikult siis Mackays külastasime taaskord mehaanikut, kes oli asjaliku ja muheda olemisega härrasmees. Pärast mõningast uurimist ja puurimist leidis ta kusagilt mingisugused lahti tulnud vooliku jupid ning ühendas need tagasi. Ptu, ptu, ptu kolm korda üle õla, aga praeguseni on kõik korras jälle.

Suhkrut

2010-06-27T01:05:00.000-07:00

Meie asukohaks on hetkel Queenslandi suhkruroo pealinn Mackay. Suvi on täies hoos. Kahjuks aga on arvuti aku tänu metsa elule kohe kohe lõpemas nii et peate veel veidike kannatama ennem kui meie tegemistest täpsemalt kuulete.
Kannatliku meelt ja kuuma suve teilegi......

Oliivi seiklused jätkuvad. . .

2010-06-20T02:51:00.000-07:00

Auto saime korda ja juba on ka Melbourn kaugel selja taga. Üleeile külastasime Canberrat, mis oli üllatavalt kena. Tore on omada mitte mingisuguseid eelarvamusi, siis on just emotsioonid õiged. Canberra on selline moderne ja struktureeritud paik. Elada seal ei tahaks, kuid kuulnud kriitikat, siis vb natuke vaidleks vastu :D. Sydneygi üllatas meid. Sadamaäärne linnaelu pakkus meile põnevust 7 tunniks. Aga kõigest sellest kirjutame kunagi lähemalt. Praegu aga oleme juba teel Brisbane poole.

Ei käivitu!

2010-06-13T03:48:00.000-07:00

Proua Linda Oliivi tervis ei ole kiita. Ei käivitu. Ootame tööpäeva, et remonti minna. :)

2010-06-11T05:01:00.000-07:00

Roundabout Eesti moodi!!

Aga palun, siin ta on "Plaan B".
Neljapäeva hommikul, siis kui teie alles magate, väljume meie põhjasuunal. Sihiks on esmalt Sydney ning seejärel juba soojem osariik Queensland. Kuidas kõik välja kukkub - pole absoluutselt teada.
Kahjuks ei võtnud meie "raharong" tuure piisavalt ülesse. Kuigi meie esialgne plaan oli Melbournes olla augusti keskeni ning raskelt tulnud rahaga Aasiasse boosetama minna, siis läks järjekordselt teistmoodi. Ilmselt oleksime ettepandud kuupäevaks isegi raha kokku saanud ning Aasia plaan oleks realiseerunud. Kahjuks aga hakkasid Melbourne masendav ilm, minu ühe töökoha juurest teie juured jooksmine ning mõned pisiasjad veel nii võrd masendust tekitama, et ei jää üle muud kui pillid kotti ja punuma.
Kuna esmaspäev on Austraalias riiklikpüha (Kuninganna Sünnipäev), siis on ees ootamas pikk nädalavahetus. Seejärel paar päeva tööd ning algamas on meie järjekordne reisilugu.

2010-06-06T05:37:00.001-07:00

Riia sprotit.

Käisime täna (eile) „vene poes“. Ja alguses tundus veidike imelik kuulda enda ümber vene keelset rääkimist. Oleme ju harjunud alati ingliskeeles toimetama. Võiks isegi öelda et veidikene kodune tunne tuli peale.... õues on just sügis käimas (väga eestilik) ja siis kuuled inimesi enda ümber venekeeles seletamas (väga eestilik). Pood ise eneset oli selline väikene linna poekene. Kaubaks oli igasugust erinevat lihakraami – suitsuvorstid, singid jne. Kommikarbid. Hoidiste purgid. Kasuka salat. Präänikud. Venekeelsed filmid. Riia sprotid. Ja mida kõike veel. Meie saagiks langes mustleib ja tatar.
Kuigi venekeelega pole ma kunagi väga sinapeal olnud, siis peab tõdema, et ingliskeelne keskkond on asja veel hullemaks teinud.
Odin, Dva, Tri, Setõre, Piat, Siest, Siem,.........

Nädala keske poole saatsime teele Haroldi ja Jane. Viibisid nad Melbournes veidikese enam kui kaks kuud. Kihutasid põhja päikest ning sooja otsima. Ennem veel käisime nädalavahetuse õhtul linnapeal kolamas. Astusime sisse siia ja sinna ning lõpuks maabusime oma kokteili pudeliga jõe ääres pargi pingil. Veidikese aega hiljem kuulsime eemal kisa-kära. Ühe meeldivalt svipsis peamiselt indialastest seltskonna üks liige oli kas jõkke hüpanud või kukkunud. Minule isiklikult tundus, et noormees ujub, osade arvates ta uppus – võta sa kinni, veepeal ta igatahes püsis. Keegi vapper noormees nende endi seltskonnast hüppas talle järele ning vedas kaldale. Kogu selle vahepeale tohuva-pohu jooksul oli kodanik ujuja/uppuja endale korralikult vett sisse suutnud imeda ning kaldale jõudes ta küll hingas, kuid oli teadvuseta. Kuidas kogu lugu välja nägi oli päris jahmatama panev. Igatahes püütsime siis Haroldiga kah neile oma algeliste teadmistega esmaabist toeks olla. Kogu lugu lõppes kiirabi saabumisega – mis meie arvates võttis aega veidike üle 10 minuti ja antud hetkel tundus seda meie askohta arvestades liiga palju olevat. Vot nii võib juhtuda kui tahad veete meeldivalt aega Yarra jõe öistel kallastel.

Minu „külmkappi“ karjäär sai kah mõni aeg tagasi lõpu. Midagi meeldivat kahjuks meenutada ei ole. Võib olla ainult siis seda, et kohtusin seal ühe Kongo-Angoola päritolu mehega, kes nüüd on Austraalia kodanik, aga kunagi kuulus Angoola balletti truppi. Aegade hämaruses olid (Kommunistlik)Angoola ja Nõukogude Liit suured sõbrad, sellest tulenevalt teadis Peterburis ning mujalgi Nõukogude Liidus laineid löönud balletimees Eestit päris hästi.

Nüüd, aga katsun teiel selgitada oma tööotsimis saagat.
On olemas selline tööbüroo nagu AltonVic ning seal üks tähtis asjapulk Stuwart (mitte tavaline tööbüroo ametnik, vaid ikka juhtiv töötaja). Kuna Harold oli läbi selle tööbüroo töötanud kaks kuud, siis pakus Stuwart talle ka järgmist tööd. Kuna Harold mainis ka mind, siis arvas Stuwart, et tal on sobiv töö nii minule kui Haroldile ühe tema sõbra juures, kellele on ehitusfirma. Nii ma siis käisingi kohtamas Angel`iga (itaalia päritolu austraalane). Kohtumine Angliga läks hästi ning põhimõtteliselt pidime igahetk saama telefoni kõne, mis teatab, et homme alustame. Tänaseks on sellest kohtumisest vist möödas 3 nädalat ning vahepeal olen nii mina kui Harold Stuwartiga telefoni teel suhelnud vahelduva eduga üle päeva ning igakord on Stuwart rääkinud, et tema tore sõber Angel helistab meile homme või ülehomme ja siis läheb juba töö tegemiseks. Kuigi ühekorra õnnestus ka Haroldil Angeliga suhelda ja peaaegu kohtumine kokkuleppida, siis nagu näete ei tööta me mingisuguses ehitusfirmas uhkel ametikohal veel uhkema palgaga. Igatahes võtsid Harold ja Jane vahepeal rattad alla ja tegid sääred. Mina käisin Joe juures tööl. Ning oh üllatust, kui Stuwart jälle helistas ja uuris kuidas läheb ning tuli lagedale uue tööotsaga. Kuna töö tundus enamvähem okei, siis ütlesin jah ning palusin tal tööd puudutavad detailid ja tingimused minu e-mailile saata. Igatahes istun ma praeguseks teadmatuses ning siililegi selge, et esmaspäevast algavale tööle ma järjekordselt ei jõua.
Kuna eelkirjeldatud lugu ilmestavad veel päris mitmed pisidetailid, mis jäid seekord puutumata, siis võin mina kokkuvõtteks öelda, et mul on „asjalikest“ ja kõrgelt makstud austraalastest praeguseks KOPP EES! Nii nagu mul on KOPP EES töö otsimisest.

Nädalakese töötasin jälle Joe juures. Kaevasime järjelkordselt auke, tegime segu ja ehitasime aedu. Samuti töötan tema juures algaval nädalal.

Mis, edasi juhtub, see jäägu praegu teie enda fantaasia viljaks. Meie võtame lähiajal rattad alla ja kasutame Plaan-B.

Ja eks me siis anname teada!!!

Virr varr päikse all !!!

2010-05-24T03:33:00.000-07:00

Kuna meil midagi ennekuulmatut juhtunud ei ole, siis ei ole mul ka millestki ennekuulmatust kirjutada.

Kogu asjale jume andmiseks on valminud ka üks vahepala liikuvas formaadis. Loodan, et te kõik paar minutit aega võtate ja oma arvuti kõlarid valjemaks keerate. Vana hea Vennaskond laulab teile kantrilaulu ja meie taidleme taustaks.

Tuled põlema

2010-05-18T04:12:00.000-07:00

Suurlinna tuled...

Kuna oleme siiski hetkel Melbourni pidama jäänud, siis asjaga paremini toimetulekuks on hädasti tarvis keskkonda sulanduda. Saate isegi aru, et lambal hundikarjas kauaks jätkusuutlikust ei ole.
Ilmselt oleme alateadlikult juba teinud mitmeid erinevaid „lükkeid“, „trikke“ ja „võtteid“ – et näida võimalikult melbournlasena. Et aga sellest küllalt ei ole otsustasin mina asjaliku melbournlasena sulanduda tänavaliiklusesse- üks võimalus olla osa hallist massist on ju autoroolis. Sõita võimalikult tipptunni ajal võimalikult sinna, kuhu teisedki üritavad sõita. Mõned korrad on päris hästi välja tulnud ning olles järjekordselt teinud pikka-pikka peatuse foori taga, tunned teatavat ühtsustunnet sind ümbritsevate melbournlastega.
Kuigi pean ennast siiski maameheks, tuleb tunnistada, et sõites autoga hommiku pimeduses mööda linna kiirteed ja nähes enda ümber kõrgeid maju tuledesäras ning muud suurlinnale omast „kila-kola“ – siis on vahest päris tore linnas elada.
Praeguse hetke hittsõna meie suul on endiselt „töö“.
Kadriga läks nüüd sedabsi nagu ta ise lootis/tahtis ehk töötab kohvik/restos teenindajana. Kui ta mahti saab siis vast räägib ise pikemalt kuidas kõik välja näeb, aga üldjoontes on asi ilus ja huvitav talle.

Mina olen oma karjääri läbimurret nüüdseks, siis mitmel rindal üritanud.... mõõtmist väärivat katset ei ole suutnud sooritada. Kaks päeva käisin abiks taaskord Joel. Tegemist selle sama tööga, millest ma vist olen ennem rääkinud ehk kaitse seinade/aedade ehitamine koduaedadesse. Joe on väga lahe asjapulk, kahjuks aga ei ole tal mulle täiskohaga tööd pakkuda.
Siit sealt väikselt tööotsi tehes saab ennast „veepeal“ hoitud küll, aga kahjuks kõrvale panemiseks raha ei jää. Õnneks on alati senini mõni raud tulles kogu aeg ja lootus leida püsivam ning tasuvam töö on siiski olemas.
Praegusel hetkel on minu töökohustuseks suhteliselt kaalukaid pappkaste ühelt kaubaaluselt teisele laduda ja toimub see mitte väga vahvas külmlaos ning tegemist on külmutatud liha kastidega. Tööl pean olema kell 6.30 ja otsad seome kokku peale lõunat. Igatahes tegutsen selle nimel, et veidikese inimlikuma tööpeale saada .......... ja küllap see õnnestub kah.

Ilmaga kahjuks on nüüd nii, et 2009 aasta suvi on saanud lõpuks läbi. Elu kõige pikkem suvi senini on selleks korraks seljataga ja peab soojemad riided üll tõmbama. Kuuldavasti lööte teie seal lisaks alles lõppenud lume rekorditele nüüd juba sooja rekordeid, mille üle on muidugi heameel, aga veits teeb kadedaks kah.

Teatavasti jõudis Liina kah Melbourni. Käisime ja tegime siis selle tarvis mõned napsud ja mõnulesime linnapeal – kõik oli mõnus välja arvatud, et veits külm oli. Asjapulkadena olid kohal alljärgnevad isikud: Liina, Kadri,Mati, Jane, Harold, Lasse ja üks veel, kelle nime ei mäleta.
Teise teatava asjana oli Liinal sünnipäev eile (17.mai). Tegime väikese äraolemise selleks puhuks meie pool. Sõime ja jõime ja lobisesime.

Harold jäi enda arvamuse juurde ja jõi õlut kõrrega edasi

Napsu peal väljas

Kuna minu ja Kadri plaanid tuleviku suhtes läksid Liina omadest veidikene lahku ehk Liinat saate teie ilmselt näha hiljemalt mõne kuu pärast, siis valis Liina veidikese teise taktika kui meie. Estaks, kuna Liina tahtis oma reisiga veidikene kaugemale jõuda ennem Eestisse naasmist. Teiseks kuna tydrukutel on Melbournes tööleidmisega ilmselgeid raskusi. Siis sellest kõigest tulenevalt sõidab Liina praegu juba Sydney poole, et näha ilma ja teha endale tööotsimine lihtsamaks. Sõidab ta sinna koos oma vanade tuttavatega Albany aegadest.

Teele. Teele ja Liina
Vot vot.

Vahepeal sain meeldiva kõne Stuarti`lt. Homme ma ei peagi sinna külmkappi tööle minema – on lootust paremale otsale. Eks elu näitab.

Turbomobiil Linda Oliiv

Lisaks kõigele elame kaasa Baruto edule sumomaailmas, kahtlustame et ei saa enam kunagi poes Eesti Krooniga maksta ning posime teiel sooja suve!!!

Kadri tegemised

2010-05-05T22:26:00.000-07:00

Miks on nii, et kui mina hakkan blogi kirjutama siis jookseb arvuti kokku. Krt jubedalt närvi ajab. Olin kirjutanud pika sisutiheda, oma mõtteid lahkava kirja ja nüüd on see kadunud. Ma ei suuda ju samasugust kirja kirjutada, see lihtsalt ei käi nii.

Kas ma peaks hakkama otsast peale kirjutama või mis. . .

Igastahes kokkuvõtvalt ma kirjutasin eelmises kirjas sellest kuidas me oleme koid. Algselt pidasin silmas raamatukoisid, sest me oleme hakanud lugema palju, kuid siis läks jutt edasi sellest, et ka sisemiselt oleme koid. Oleme rahaahned, kodusistuvad, rutiinsuses ja kartustes istuvad koid. Tegelt nii hull asi muidugi ei ole, väike naiselik liialdus on igal pool juures. Ma rääkisin oma kirjas sellest, kuidas rohi tundub alati olevat rohelisem seal, kus me hetkel ei ole ja kuidas rutiinsus jõuab järgi ka neile, kes on jooksnud teisele poole maakera. Rutiinseks muutus matkamine ja telkimine, mis viis meid Sharoni juurde. Siis sai kopp ette lihtsalt elamisest ühes kohas ja mitte raha teenimisest, läksime Melbourni. Nüüd istume siin ja vaikselt koputab rutiinsus uksele. Kuid vana tõde ju ütleb, et tuleb nautida hetke, sest see ongi see, see ongi ju elu. Elu ei ole kuskil teisel pool seina, kuigi vahest tundub. Iga päev ma üritan ennast rutiinsuse meeleheitest välja kiskuda ja vahel see õnnestub. Päev algab tavaliselt kaua voodis logelemisega ja lugemisega. Siis kummitab mind mõte, et mine trenni Kadri, see on kasulik sulle!!! Vahel ma lähen, vahel ei lähe :) Kuid see kõik on veel rutiinne.

Üleeile oli mul hea mõte, minna jala Williamstowni, seal oma viimased väljaprinditud CV ära jagada, siis lugeda raamatut pargi pingil ja oodata Matit. Ma olin endaga väga rahul jalutades sinna poole, sest päike paistis ja ilm oli meeldivalt soe, kuni hetkeni kus nägin kohvikut. Siis tuli mängu minu sisemised lollakad hirmud ja kordus rutiinne tants kohviku ukse ees, see tähendab, et ma kõnnin kolm korda sellest ennem mööda kui julgen sisse astuda. Ma tean, et see on täitsa segane ja see pärast ma enamjaolt neelan selle hirmu alla ja ikkagi lähen vapralt sisse ennast müüma. Kuid kõige nõmedam on see, et tavaliselt me painutame oma oskusid valele inimesele, kes pärast lihtsalt annab su CV bossile edasi ja sinna paika see jääbki. Kuid ma lahkusin kohvikust veel uhkemana kui ennem, sest enda arvates olin ma jube fantastiline :). Sama moodi möödusid ka järgmised kohviku kohtumised välja arvatud üks, kus ma juhtusin tõmblema õige inimese ette. Nüüd mind siis ootab väike väljakutse reedel, kus pean teenindama restoranis, mille nime ma ei tea, mida nad pakuvad või üldse midagi. . . Ma pole kunagi restoraniski töötanud aga noh eks siis reedel selgub, kas ma olen veel avastamata järgmine teenindustäht. Päev Williamstownis lõppes sellega, et jäin peaaegu vihmakätte. Lugedes äärmiselt süvenenult pargipingil kahe mehe mootorratta seiklustest ümber maailma, ei pannud ma tähele, et ilm oli ilusast päikesest ja õrnast tuuleiilist muutunud täitsa vastupidiseks. Vat, mis juhtub kui loed raamatut. Niisiis suure ehmatusega tõusin püsti, lõdisedes külma tuule käes hakkasin kiiresti kõndima kohaliku raamatukogu poole. Õnneks vihm algas vaikselt ja täpselt siis kui raamatukogusse jõudsin, tuli alles suurem sahmakas alla. Päris mõnus oli seal suure akna taga lugeda, kui õues sadas külma märga vihma. Mingi hetke pärast tuli Mati ja siis sõitsime koos koju. . . nii lõppes minu üks mitte nii rutiinne hetk päevas.

2010-05-05T04:26:00.000-07:00

Ei täi!

Ma pajatan teile oma uuest tööst.

Töökoht asub Melbourni kesklinna naabruses, Port Melbournis. Kui ma esimest päeva kohale läksin, siis tööbüroost kästi selgapanna neoon roheline vest ja terasninaga saapad (see on mingi ohutus "teema" neil siin Asutraalias). Nii ma siis ilmusin suured saapad ja ilus neoonroheline särk seljas oma uude töökohta. Ja oh seda üllatust kui siis pidin väikseid karbikesi lahti ja kokku pakkima ja jupstükke arvuti külge ühendama - päris imelik oli oma suurte saabastega ja helkiva särgiga büroohoones ringi kalpsata. Järgmine päev ma samal asjal enam korduda ei laskunud ning kandsin vähem silma torkavat riietust.

Töö ise on suhteliselt igav. Nimelt tegeleb firma kaardimakse terminaalide (need samad, millede abil me kõik saame poodides kaardiga maksta) müügi ja remondiga. Mina olen siis see kes on seal lükata-tõmmat ehk teen seda kõige igavamat tööd. Tavaliselt mööduvad mu päevad kas uusi "jupstükke lahti/kokku pakkides või siis vanu "jupstükke" puhastades või siis "jupstükkide"registreerimisega arvutisse. Praegu läheb teine nädal ja reedel on viimane päev. Kuna seda "toredat" tööd jätkub mulle 6,5 tundi päevas, siis rahalistel kaalutlustel ei ole seda väga mõtekas teha. Kuigi ilmselt oleks ka järgmisel nädalal mulle seal tööd olnud, siis helgema tuleviku lootuses, on mu viimane tööpäev seekord selles firmas reedel. Ja nendest tuleviku päiksekiirtest pajatame teinekord.

Vahepeal oleme käinud Kadriga ka ühes rahvuspargis, mis asus 40 km kaugel. Sõitsime sinna 2 tundi läbi linna ja tagasi kah 2 tundi, kui see autosõit välja arvata siis oli tore olla looduses, aga midagi hingematvat ei näinud seekord.

Kadri pajatab edasi. . .

Eks me vist juba nüüdseks näinud kah midagi, et igasugused loodusnähtused enam ei pane ohhetama. Muidugi ei arva, et meil kõik nähtud on . . . Lihtsalt, minnes populaarsemasse loodus/rahvus parki on esimeseks miinuseks, mida juba eos võib näha, inimesed. Rahvarohkus matka teel võtab kogetavast elamusest ikka 50 protsenti maha. Ja kui puud ei ole kah nii võimsad kui eeldasid ja sõnajalad kah mitte nii lopsakad kui Tasmaanias, siis oli sellest matkast järel lihtsalt tervislik jalutuskäik teiselpool Melbourni, kuhu oli kuradimaraske saada. Aga hea kogemus iseenesest. Tuleb välja, et Melbourni südalinn on väike nõel heinakuhja sees, mis seda ümbritseb. Sõit võttis nii kaua aega, et mul läks kõht tühjaks ennem kui loodusesse jõudsime ja ma alustasin kaasa pandud lõunasöögi söömist juba autos. Ei saa ju riskida tuju veel halvemaks minemisega, mis tavaliselt juhtub, kui ma süüa ei saa :).

2010-04-27T04:59:00.000-07:00

http://maps.google.com/maps?f=q&source=s_q&hl=en&geocode=&q=port+melbourne&sll=37.0625,-95.677068&sspn=22.848409,56.337891&ie=UTF8&hq=&hnear=Port+Melbourne+Victoria,+Australia&t=h&layer=c&cbll=-37.840627,144.862749&panoid=q9v2rUrR8iMAIFLNC5afNg&cbp=12,160.44,,0,3.5&ll=-37.840638,144.862858&spn=0,0.002736&z=19

Vaat selline on maja läbi Google Maps-i silmade....

9A Abbeygate, Newport, Melbourne

2010-04-25T20:11:00.000-07:00

Mina kunagi teadsin, et kui Eestis auku hakkata kaevama ja muudkui edasi kaevata, siis lõpuks jõuad sa Austraaliasse. Kuigi mul tollal oli ka see kavas elluviia ehk otsetee Austraaliasse kaevata, siis seniteadmata põhjusel jäi see teostamata. Ja hästi on et tegemata jäi, sest hullemal juhul oleks ma ennast välja kaevanud ookeani ning loomulikult oleks siis Eesti ja pool euroopat veega üleujutanud. Teisel juhul oleks ma küll maismaad tabanud, aga kuna Austraalia pinnas on nii kuradima kõva oleks mu plaan ikkagi luhtunud. Ahaaaaa... et kas on ikka maapind kõva.........on küll.
Lõpetasin just kolmepäevase tööotsa, milleks oli labidaga, kangi, kirka ja piigiga kaevamine. Joe helistas ja kutsus appi aiapostidele auke kaevama. Ja siis ma kaevasin hommiku kella poole kaheksast õhtu kuueni auke ja kraave. Õnneks oli Joel ka „jackhammer“ (see mis piigiga toksib auku maasse) ja nii me siis täristasime paar sentimeetrit lahti ja siis labidaga auk tühjaks ja nii uuesti ja uuesti. Aed sai paika ja kõik õnnelikud.

Nagu te juba teate elame me majas. Maja kaaslasteks on väike jaapanlane Terry ja inglane Samon. Terry vist õppib ülikoolis ja on Austraalias elanud viis aastat, igatahes meie oleme talle diagnoosiks pannud „imelik oled väää“ ja põhjustajaks on ilmselt tema päritolumaa. Temalt me tuba üürimegi. Samon töötab automehaanikuna ja on tore. Igatahes elavad nad rohkem enda toas või on kusagil ära nii et vahest nagu elame kaheksei. Välja arvatud siis kui see „Imelik oled väää“ aeg-ajalt välja ilmub ja seletab midagi maja „reegitest“. No ja muidugi veel Terry koer Toby, kes on rõõmus koerajupp, aga täiesti kasvatamatu ja näljane. Toby saagiks on langenud senini paar banaani ja sai.

Tööga veel liiga hästi ei ole. Õnneks sain ma läbi neti kuulutuse 3 päevaks eelnimetatud tööd tegema ja sellel nädalal saan läbi tööbüroo veel 3 päevase töö. Aga muidu oleme endiselt arvamusel, et tööd on, aga pole veel teda hästi ülesleidnud.

Ilmad olid meil siis nädal aega järjest väga suvised ja soojad, nüüd siis vist jõudis jälle üks jahedam õhk siia – peame endale soojemaid riideid minema otsima.

Njah.

Esimene nädal Melbournis

2010-04-19T05:31:00.000-07:00

Kadri: Saadan mõned pildid teele. . . Muidu hetke olukord selline, et korter olemas ja ka juba spordiklubi liikme staatus käes. Kuid tööd veel ei ole. Eks meil vist läks jah järjekord sassi, kuid telgis elada ei tahtnud ja kui küsisime majakõrval oleva spordiklubi käest hindu, saime kah nii hea pakkumise, et ei suutnud keelduda. Loodetavasti läheb kõik õnneks ja saame tööd varsti. Me siin Melbournis ikkagi ainult nädal või nii olnud :).

Õhtune vaade laevalt Melbournile.

Meie nädala ajane elukoht.

Janel ja Haroldil külas. Haroldil olu sünnipäev!

Mugisime kartuli salatit üle pika aja. Millaski võtan kah plaani seda teha. Peaks veel viinereid kah ostma ja ahjus praadima.

Haroldi sünnipäeva auks käisime ronimas. Vägalahe oli!

Mati muutus ämblikmeheks, nagu ikka. . . :)

Vapper naine püüdis ta ikka kinni, kui kukkuma kippus.

Nice. . .

Suure linna inglid

2010-04-13T02:36:00.000-07:00

Mati ja tema yyberuhke synnipaeva kink randmel!!!!

Kadri ... Geisha ... Spirit of Tasmania .....

Hei hei...

Mati ja Kadri on nyyd otsaga Melbournis. Siht on too ja korteri otsingutel. Kohtusime Jane ja Haroldiga ning oli vaga vahva. Praegu oleme Williamstowni raamatukogus. Elame karavanpargis. Reedel tahistame Haroldi synnipaeva.

Aga suitsu ei tee.... suitsu ei teee!!!

Kui pingelised ajad moodas ehk elukoht ja vast ka too on leitud, siiis katsun ennast kokkuv6tta ja teiel p6hjalikuna ylevaate anda moodunust!

Hasti suur aitah Taneline tema vaga laheda kirja eest!

Noudmiseni Muhv!!!

Ilmaratas

2010-04-04T20:55:00.000-07:00

Tunne nagu oleks tagahoovi jalutama läinud. Vaatan paremale ja vaatan taha ja ka kirdesse vahin. Ei olegi nagu tagahoovi. Päris teistsugune on. Ei ei ... ikka ilmapeal oleme.
Lugesin blogi „Ühel Teljel Ümber Planeedi“ – mees ja naine, eestlased, noored, müüsid maha oma varanatukese, pakkisid asjad ning asusid mootorrattaga ümber maailma sõitma. Neil on väga äge blogi ja kohad, kus nad juba on olnud ja kuhu plaanivad jõuda, mis vahepeal juhtunud on. Palju ilusaid pilte on nad teinud – eriti aasiast, kus nad praegu ka otsaga on. Nende ühes postituses oli kirjas - ingliskeelne ütlus, mida kogenud matkamehed ütlevad: “interruptions are the journey”. Tõlkes umbes “katkestused ongi teekond”.

Kuna te ikkagi tulite meie blogi lugema, siis oleks paslik ikkagi ennekõike endast kirjutada. Loomulikult mõjub endast kirjutamine (loe: oma vägitegudega kiitlemine) väga turgutavalt meie egodele. Niisiis.

Minul ja Kadril on taskus praamipiletid Melbourni – Victoria osariigi pealinna. Praam väljub reedel ja ilmselt on tegemist järjekordes uue peatükkiga meie reisipäevikus. Kuigi ees ootab närvesööv tööotsing, oleme lausa binokliga tuleviku vaadanud ja teinud suuremõõtmelisi plaane.
Juba mõnda aega on meid kummitanud teadmine, et Austraalia on ennast veidike ammendanud ja vajame veits teistsuguseid tuuli oma veskit ringiajama. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et mõtted liiguvad aasiareisi suunas. Kuna meie ääretult robustne kalkulatsioon selle reisi tarvis näitas ilmatu suurt eelarvet, siis meie ainus sõber lähitulevikus on töö ja vahest äkki Harold ja Jane kah!!!!!!!!
Ning kui mingi imeläbi peaks ropult dollareid rahakotti voolama, siis jõuame veidike ennem aasiareis kah Austraalias edasi reisida, aga kui rahavoolu ei tekki siis ilmselt peame töötama kuni meie praegune „helesinine unistus“ aasia reis on ukse ees.

Üks mees, kes oli kuulus, ütles et asjad ei lähe tavaliselt plaanijärgi ning kui eelnimetatud stsenaarium ei täitu, siis ei maksa selle üle imestada.

Täna oleme veel 2526 Arthut Highway, Copping-us. Homme asume teele ja vaatame veel kiire pilguheitega Tasmaania seda külge, kus pole varem käinud. Liina lahutab veel enda ja Sharoni meelt, seniks kuna tal on õnnestunud täita vajalikud päevad teise aasta viisa taotluse tarvis.
Kadri ja minu olukorda Sharoni seltsis võib võrrelda ilmselt Eesti kohalike omavalitsuste teekorrashoiu rahadega – selleks aastaks otsas. Igatahes oleme saanud ühejärjekordse unustamatu emotsiooni hunniku kogu eluks ning äkki nad külastavad meid kunagi Eestis.

Mõned pildi natukesed kah ilmestamaks meiepraegust ja endist olukorda:

Kadri kõõlub.

Liina ja spinning

Järjekordsed forelli juppid

Kadri kohalikul laadal ponisõidu asja-asjamas

Kohaliku laada pullipruksid

Tasmaanias on kole liiki madusi kes kõik on ohtlikult mürgised.

Muki näitab esmaklassilist oskust hanesi taksitusrajal õigesse kohta ajamas.

Ja juba ajab Muki lambaid kokku.

2010-03-25T23:13:00.000-07:00

Kõrvits, mis tegelt ei olegi Kõrvits!

Kas te seda suurt laohoonet teate seal Muuga sadamas? No vot kui nüüd võtta kolm väikest pappkasti (näiteks veekeedu kannu oma) ja panna sinna sisse minu ja Kadri ja Liina egod ning siis panna need sellesse suurde laohoonesse, siis jääb sinna laohoonesse veel piisavalt ruumi. Aga kui nüüd võtta meid võõrustava hobusefarmi omanik Sharoni ning tema ego ja pista veel lisaks sinna laohoonesse, siis on selle ladustamispaigaga ühelpool – rohkem ei mahu.
Kaks nädalat oleme nüüdseks elanud Sharoni ja tema kahe poja ning hunniku hobustega. Sharon on olnud abiellus 2 korda ja tal on kokku 4 last. Sellest tulenevalt on tema elu olnud suhteliselt värvikate sündmuste rohke ning tulenevalt tema absoluutsest mölapidamatusest ning veini lembusest oleme meie selle kõigega tänaseks igatepidi kursis – vastukaaluks teab tema meist seda, et tuleme Eestist ja meie nimed on Maiti, Kartri ja Liiiina. Meie vahelisi vestlusi võib vabalt nimetada ka monoloogideks, sest 100 tema sõna kohta tuleb 1 meie sõna.

Üldiselt on nii, et maja kus me elame ja mida ta müüa püüab on tõepoolest läbi meie kätte võtnud veidikese parema ilme – nii seest kui väljast meenutab maja – mitte enam Pippi SegaSummaSuvilat, kust võib kõike leida, aga midagi ülesse ei leia. Kuigi kauaks me siia ei pidanud jääma, siis vahepeal oli meil isegi kokkuleppe, et töötame tema heaks raha eest – paar päeva see ka õnnestus, aga õigepea sai selgeks, et ega raha tal meile maksta tegelt ei ole. Aga kuna peale Sharoni lobapidamatuse ja „peata ringi jooksmise“ kõik muu on tore, siis aitame tal asju korda seada niisama – vastutasuks saame tasuta elada ja süüa.

Siiski, siiski oleme hakkanud ka tõsisemalt ringi vaatama tööturul...

Mina lähen homme ehk reedel ning laupäeval mingisugust ehitus tööd tegema ja kui kõik õnneks läheb peaks sama valemiga veel tööd saama.....
Samuti on silmapiiril mingisugune viinamarjade korjamistöö meile kõigile, aga sellest saab seda teame tulevikus....

Korvits, mis ei olegi korvits on hoopis punakaspruuni valge laiguline trullakas poni. J Meenutab Pipi Segasummasuvila hobust. Kappab niisama roomsalt seal ringi kus tahab. Korvits ei ole ta selleparast, et alles hiljuti saime teada, et ta nimi on hoopis Bunkin. Teatavasti on Korvits inglise keeles hoopis pumpkin. Vot nii

Ilusat kevadet teile sinna.....

2010-03-15T15:37:00.000-07:00

Ma üritasin pilte ilusti järjekorda saada aga ei õnnestu eriti. :P igastahes, need on siis pildid meie elust perekonna juures. Basseid on tegelikult see termalpool. Olge tublid!!! Kadri

Tasmaania maa

2010-03-12T19:57:00.000-08:00

Saatus naerdes homse toob!!!

Pesitsus paigaks on meil praegu Tasmaania väikene hobusefarm. Asub see Sorelli nimelise linna läheduses.
No kõige pealt oli teeääres silt „Hobuse matkad“ ja kuna Kadri ning Liina olid juba ammust aega salamahti avalikult vihjanud ja päris valjult vahest teada andnud, et nemad tahavad hobusega sõita, siis oli ainus loogiline lahendus pidurdada, äärmiselt halvanähtavusega kohapeal ringikeerata ja tagasisõita. Valida kuulutusel olev telefoni number ja Sharoniga asjast rääkida. Lõpp tulemus oli muidugi kõike muud kui üks kähku hobusesõit. Kokkuleppe oli lihtne – aitame tal kaks päeva üht koma teist majas ja maja ümber korda sättida/koristada ja niisama oma seltskonnaga teda ja tema kaht last lõbustada ning vastutasuks saama ratsamatka rannas. Tiil.

Käisime ja tegime veel samal päeval kiire turismi tuuri Port Arthuris (esimene suur vangla Austraalias, kus tipp ajal oli 1200 kinnipeetavat – süüteoks mõrvast kuni õuna varguseni). Ja õhtuks siis tagasi Sharoni, Jacki (14) ja James (12) juurde.

Tänaseks on meie vabatahtliku töö tehtud ja rannaratsutamine kah valmis. Uueks kokkuleppeks on et jääme veel mõneks päevaks – seekord palgatööle. Kuna maja, kus elu praegust käib on Eesti mõistes päris uhke ning veits liiga suur 3 liikmelisele perekonnale ning hobustele (keda on kokku 16) on liialt vähe ruumi, siis vahetab perekond oma praeguse elukoha veits väiksema maja ja suurema karjamaa vastu. Sellest tulenevalt on vaja praegune elukoht müügi jaoks veits paremasse konditsiooni ajada (sest korralagedust on siin ikka päris mitu meetrit).

Kõigele lisaks magasime me maha oma odavad praamipiletid tagasi Melbourini. Nii et ilmselt uurime natuke ringi kohalikult tööturul – ehk on meil siin miskit tööd võimalik veel leida – kui ei, siis ilmselt keerame autonina ikkagi Melbourni suunas. Kõik see on kõigi võimaluste maal aga homne päev ja sellepärast ei ole mõtet täna pead murda.

No ja te mõelge kah oma lillelisi mõtteid edasi. Kevad ju tulekul..... kuu ajapärast on teil ilm samasugune nagu meil praegu.

____________________________________________________________
Panen siia ka vana jutu kah lugeda
____________________________________________________________

Menüü

Tänases menüüs oli makaroni-hakkliha-juurika supp ning magusroaks õunakook. Õuntega on meil siin nüüd nii, et nad on mõnda aega valmis ja järjest tuleb juurde ja maitse on peaaegu nagu Eesti kodu õuntel. Sellest tulenevalt oleme endeid õuntest õhupallideks muginud.

Kuidas meil Tasmaanias läheb? Sellel on kõige lihtsam järjekordselt vastata vanade boliivlaste vanasõnaga – „Kes pole Tasmaanisas käind, see ei ta kuidas olukord Tasmaanias on“.
Hobartis ehk saare osariigi pealinnas veetsime kolm ööd „luksuslikus“ backpackeri hostelis, mis pärast matkamist telgiga on mõnus vahepala. Hobart on selline laialivalgunud linnake väikese kesklinnaga.
Igatahes kuna palju veel vaja näha ja aega pole raisata, jätkus meie teekond Lõuna poole. Loomulikult on linn ka peale kõige üks kuradima suur rahaneelaja.
Suund lõunasse panime jugama. Kuna päev oli kuum ja kogu Tasmaania on kaetud suure hunniku mägedega, otsustas meie eakas Proua Linda Oliiv oma jahutusveed liialt kuumaks ajada ning sellest tulenevalt oli kohal meie esimene väike äpardus autoga. Õnneks oli seekord tegu ehmatusega ning pärast lahti tulnud vooliku tagasi ühendamist ja autoradiaatori uuesti veega täitmist võis sõit jätkuda. Senini kõik okei – ja kõik võivad meiega koos kolm korda üle õla sülitada. Pärast meeleolukaid sündmusi jõudsime sõita mõnikümmend kilomeetrit, kui naisterahvas reipalt ja vahvalt teeääres lehvitas. Pidasime siis kinni ja paarike (mees ja naine) olid hädas oma autoga. Nende autol oli pauguga katki läinud sama voolik, mis meil kõigest lahti tuli. Kuna olime tsivilisatsioonist veidike eemal ja nende telefonidel levi ei olnud olid nad usinasti juba veerandtundi autodele lehvitanud et abi saada aga kõik olid mööda kimand – sähko sulle siis! Igatahes oli Liina telefoni levi ja nad said auto abi välja kutsuda. Palju see lõbu neile maksma läks ei taha teada.
Lõuna-Tasmaania piirdus seekord termala basseinis suplusega, kindlasti olesk seal veel küllalt tegevust leidnud, aga meie finantsplaan ei näinud liigsuuri kulutusi ette nii otsustasime liikuda tagasi – või siis edasi.

2010-03-05T01:34:00.000-08:00

Kuidas jõuda Cradel Mountain tippu?
Väga lihtsalt ostad lennupileti Tasmaaniasse ja seejärel organiseerid ennast kuidagi Cradel Mountain National Park`i, alustad matkamist ja mõne tunni möödudes oled kohal.
Aga nagu alati on kõikidel asjadel kaks otsa ja nii ka on kaks võimalust jõuda Cradel Mountaini otsa. Ühte ma juba kirjeldasin. Meie valisime selle teise jällegi. Kuidas see meil välja kukkus, sellesse üritangi selgust tuua.

Mõni aeg tagasi avastasime end Melbourne eeslinnast karavanpargist. Ja kinnitust leidis vanade Niguaraagualaste vanasõna, et „odava raha eest saad odava asja“. Veetsime esimese poolunetu öö Melbournis – ise oleks sellist unetut ööd ettekujutanud võibolla kusagil peomeeleolus, Melbourni väsimatutel peotänavatel– aga ei. Selles armsas karavanpargis olid ennast päriselanikena sisse seadnud ühed huvitavad inimesed. Meenutasid sellist seebiseriaalist välja astunud getotegelasi... püsielanikud sebisid ringi, kes tuli töölt, kes teab kust ja siis käidi üksteise juures lühikülaskäikudel... õllepudelid näpuotsas ja suitsukonid suu nurgas. Lapsed jooksid kah edasi tagasi. Elasid nad üldjuhul karavanis ja selle külge kontstrueeritud suures akendega merekonteineris. Mõni muidugi !?! telgis kah... suures osas oli meie unetu öö põhjuseks naaber telk, kus öö läbi mängis telekas. Õnneks pideime hommikul varakult Tasmaania praamile minema ja saime selle karavanpargiga kiire „nägemist“ teha.

Tasmaaniale pääsemine polegi nii lihtne – kõigepealt on enne praami turvakontroll, kes korjab ära gaasiballoonid (meil oli üks söögitegemise tarvis), samuti korjatakse ära kõik lisa bensu ja diisli kanistrid, vaadatakse millegi pärast auto kapoti alla ja siis tehakes teatavaks, et ka Tasmaaniasse ei tohi juurvilju ja puuvilju ja igast muud janti kaasa võtta ning kui midagi on kaasas siis tuleb see praami peal ära süüa või ära visata. Seejärel asusime siis autojärjekorda, et praamile saada ja oh üllatust – meie auto osutus kogu selles automeres vägagi kohtlaseks objektiks ning igaksjuhuks korraldati teinegi turvakontroll, seekord uuriti auto taga osa (suuretõenäosusega otsiti „jäneseid“, aga seekord neid ei olnud). Praamil korraldasime suurema puuvilja, juurvilja sööma ning lõpptulemusena viskasime veel minema kartulid, sibulad ja küüslaugu. Praam ise on neil siin selline väiksemat sorti Eesti – Soome liinilaeva mõõtu. Pärast 10 tunnist loksumist ja kõikumist maabusime ja läbisime juurvilja turvakontrolli. Ei tea miks, aga härra inspektor küsis pärast pea meie autosse topimist, ega meil küüslauku või heeringat siin pole. Igatahes ei leidnud ta ei söögiainete kastist, ega Liina ja Kadri personaalkottidest midagi ja Tasmaanias me olimegi.

Igatahes oleme nüüd veidike Tasmaanias juba seigelnud ja hirmsasti tuleb kodutunne peale, selline hilissuvine olemine on siin läänekaldal neil.
Tänaseks oleme külastanud Cradel Mountan National Park`i. Midagi sellist pole varem looduses näinud. Tavaliselt oleme harjunud loodusparkides ja matkaradadel kohtama üksikuid inimesi. Seekord sattusime loodusparki nagu Kaubamaja osturallile. Autoparkla, mis oli päris suur, oli juba esmaspäeval otsast lõpuni autosi täis. Väikesed „liinibussid“ viisid inimesi külastus keskuse juurest erinevate matkaradade alguspunkti. Kusjuures bussid väljusid iga 10 minuti tagant. Olime kui puuga pähe saanud loodusturism oli uue mõiste saanud. Igatahes liitusime hallimassiga ja tegime esimesel päeval väikese paari tunnise matka, et ennast veidike kurssi viia pargiga ja järgmine päev ette võtta juba pikkem matk. Sõitsime siis kah bussiga 7 km pargi südame poole ja tegime lühimatka. Õnneks looduses kaod sa veidike põõsaste, puude ja küngaste taha ära ning saad looduses ka ilma suure karja inimesteta viibida. Kuigi pargis pakuti ka hea raha eest õhtust tuuri, kus saad näha erinevaid loomi tegutsema asumas, siis meil õnnestus oma esimesel matkal kohata vombatit ja hiigel siili – selline okaste ja pika ninaga siili masti vend. Kadri lisab et see on echidna ehk siis väga isemoodi imetaja. Õigemini kuulub ta koos nokkloomaga ainupiluliste hulka, mis tähendab, et ta muneb ja siis imetab oma loomi. Vot! Selliseid kohtab vaid Uus-Guineal ja Austraalias. Austraalia on väga eriline oma loomastiku ja taimestiku poolest!!! Vombat on aga kõige suurem imetaja, kes elab urus.

echidna ja vombat

Teisepäeva matkaks valisime Cradel Mountain Summit`i. Mida see endast kujutab me väga hästi ei teadnud, kuna infot erinevate matkade kohta oli suhtliselt raske saada. Igatahes oma valikut tagantjärgi kahetsema ei pea. Lõppsihtpunktiks oli Cradel Mountani (1545 m) tipp. Raja algus oli nagu ikka, tavaline matkarada, aga kaua üllatused end oodata ei lasknud. Läbida tuli lühike, aga järsk jupp rada, kus abiks oli pandud kett, mida mööda oli end toekam üles vinnata, seejärel jälle veidike siledamat maad ja siis lõpu ponnistused. Ja see lõpp oli vägagi ponnistuste rohke. Kohati tuli üles mitte sammuda, vaid sõnaotseses mõttes ronida – kivilt kivile. Ja see oli äge. Vaated olid erakordsed.

Cradel Mountaini pargist veel nii palju et seal on võimalik ettevõtta 65 km pikkune matk, asja teeb eriliseks see et novembrist maini on võimalik ühel päeval rajale asuda 34 inimesel ja üldjuhul saab see arv vist täis kah. 2004 aastal läbis rada aastas 9000 inimest ning ilomselt on see arv tänaseks tõusnud päris palju. Miks see matk nii eriline on, ei teagi arvata, maastik on kahtlemata ilus, samas on kindlasti olemas sarnaseid radasid küllaldaselt, ainult väiksema rahva hulgaga.

Tasmaania ilmast veel kah. Ööd on siin külmad. Oma kolmandasse ööbimispaika jõudes ütles „naabrimees“ et eelmine öö oli -2. Meie nii külma ööd veel õnneks pole olnud. Ja igaks juhuks pageme Tasmaania ida osasse.

Nüüdseks naudime Hobarti võlusid. Võtsime väikese puhkuse telgi elust ehk elame paar päeva hostelis voodis J

Palju õnne! 92

2010-02-23T23:23:00.000-08:00

Palju südamliku õnne Eesti Vabariik!

2010-02-22T19:48:00.000-08:00

Hallo hallo politsei
Sõida kibe kähku välja
Sõida kiirelt siia
Õnnetus on juhtunud

Mis ma röögin
mis ma karjun
õnnetus on juhtunud
ära peida ennast varju
anna aru juhtunust

no vot umbes nii laulis Jan Uuspõld kunagise TV sarja „Kiirabiauto“ (või midagi sellist) taustaks. Meil pole politseid vaja olnud – loodame et ka teil mitte.

Kui Lääne-Austraalias (Western Australia) veetsime ja viitsime mugavat äraolemist umbes 6 kuud, siis Lõuna-Austraaliaga (South Australia) peame monoloogi seekord 2 nädalat... oleme põgusat tutvust teinud siinsete loodusparkidega, mis enam jaolt asuvad rannikul, kuid ka sisemaal oleme olnud. Peale pealinna Adelaide oleme käinud mõnes väiksemas linnas, aga Austraalia väikelinnad on üldjuhul väga sarnased üksteisele nii et tavaliselt piirdub meie väikelinna tutvus kas Visitor Centri või poe või tankla külastusega.

Kuna meie ära ütlemata vahvatest seiklustest ma teiel praegu rääkida ei viitsi, siis esmalt räägin hoopis sellest kuidas me nüüdseks kolm nädalat telgis/autos elanud oleme ja kuidas me seda veel ilmselt mõnda aega jätkame.
Esmalt peab muidugi natuke iga järgneva ööbimis koha kohta veidike uurimus tööd tegema, seda eriti juhul kui me ööbimis kohta õhtu hakul jõuame. Mõned korrad oleme peatunud karavanparkides (seda loomulikult enda telgis magades – nii on odavam). Nendega on lugu tavaliselt lihtne, olemas on nii dussid, wc ja köögi moodi asjad- mis vahest on korralikud, vahest aga tähendab köök ühte õnnetut pliiti ja kraanukaussi. Siiski matkasell ei nurise ja kõik pakutu võtame suurima heameelega vastu. Siiani on meie parimaks (loe: kallimaks) ööbimis kogemuseks karavanpargis jäänud peatumine Cedunas. Super ilusad ja ägedad dussid, wc ja köök ning kõigele lisaks lubati järgmine hommik kohalikust viinamarja aiast nii palju viinamarju kaasa korjata kui tahame – oh seda viinamarja söömat siis.
Sedasi siis on karavaniparkidega. Teine ööbimis varjant on tavaliselt Rahvuspargid. Ilmselt oleme endeid juba erinevate rahvuspargi pakutud võimalustega ära hellitanud, sest kui ühel õhtul sattusime telkimis kohta, kus oli ainult telgiplats ja wc ning puudusid meie jaoks nii tavapärasteks muutunud vesi(midas küll ei saa tavaliselt juua, aga sobib enda ja nõude pesemiseks), pink ja laud, siis otsustasime järgmie hommik kiirelt asjad pakida ja edasi liikuda. Et „metsas“ edukalt hakkama saada oleme endeid varustanud igasugu hea ja paremaga. Otse loomulikult on meil telk. Peale magamikottide on tekinud ka tekid, padjad ja linad, sest nende vahel on tõsiselt mõnusam magada. Kogunenud on juba neli taskulampi, hunnik ingliskeelseid raamatuid, milledest osad on läbi loetud ja osad ootavad järge (kusjuures kell on praegu õhtul 22:00 ja Kadri ja Liina loevad). Meelelahutuseks on veel snorgeldamsi varustus kõigile ja pudipadi ranna kama, mida saab loopida või heita või veeretada oma lõbuks. Söögi kraamijaoks on pottid, pannid ning külmkapina kasutame penoplastist kasti kuhu sisse paneme sügavkülmas külmutatud veepudelid (seda muidugi juhul kui me saame kusagil külmkappi kasutada). Kuna novembrist maini on enamus Austraaliat „põõsatule“ (bushfire) ohus, siis lõkketule asemel peame kasutama oma uhket gaasiballooni ja põletit, mis kuajuures toimivad väga hästi.
Nii praegu siis jääb see jut pooleli.... aga vaadake pilte parem siis
Esimene koaala jupp kes esmalt istus keset teed nii et me talle ja autole napika tegime .... seejärel jälitas ta autot veidike maad ning lõpuks onis lähedal oleva puu otsa......

Kadri vaatab kive

Adelaidi tasuta jalgratta laenutuse kasutasime ära ehk kimasime randa

Kuigi ma eriti jäätist ei söö, siis nii erilise jäätise puhul pidin erandi tegema... jäätis ei olnud ei hea, ei halb

Värvipallid puul

Adelaidi vahva OBahn ehk bussidrööpad olid loogelised...

Kadri ja Liina jõesängis ja loomulikult fotograaf jälitamas

Vaata mind.... kaabu on pleekind aga alles

Liina esimene kala.... läks ookeani tagasi

Mati esimesed ookeani kalad... üks on heeringas ja nagu hiljem sellgus siis kaks teist olid lõhed... oi oi aga alamõõdulised

Karvane ööämblik

Looma rivi on 88 km, pikk

Liina ja Linda

Kadri Mati Ookean

Liina ja Guruud

Teele teele

2010-02-13T02:54:00.000-08:00

Aeg lendab linnu tiivul... oleme otsaga Mount Remarkable National Park´is ja veedame siis veits aega.... palju on auru ja vilet kulunud auto sõidupeale nii et blogi kirjutamine peab ootama.... igatahes oleme paari päevapärast Adelaidi saabumas .... et te ikka usuks et mei hästi läheb siis panen mõne pildi kah...

Õnnelik laht

Mati Kadri prillidKadri kogub kärpseid

Kes kellega käib ja mis kus siis oli.

2010-02-10T17:44:00.000-08:00

Selle jutu tükki kirjutamise alguses oleme läbinud mõned kilomeetrid Austraalia pikkimast sirgest teelõigust, mille pikkus on 146,6 km ehk Kadri, kes roolis on ei saa rooli ei paremale, ei vasemale keerata järgmised 90 miili.
No vot ma üritan nüüd meenutada, kuidas me siiani üleüldse jõudsime.

Esmalt kasutame siin kohal ära võimalust tänada Haroldit, et ta Miza eest hoolitseb ning Janele, et ta Haroldi eest hoolitseb. Oli väga lahe. Kohtume veel.

Niisiis. Kuna Lääne-Austraalia alumine serv, eriti Albany ümbrus oli juba ette ja taga läbi käidud ja erilist soovi seal olla ei olnud nii võtsime nõuks kiiremas korras ennast Esperance komandeerida. Ning tagant järgi võib öelda, et paganama hea valik oli. Teekonnaks oli 500 km ja peatus paigaks Lucky Bay (Õnnelik Laht) – ei teagi kas laht oli õnnelik või hoopis inimesed seal õnnelikud. Kängurud igatahes olid – neid oli seal paganama palju. Tegu on ilmselt Austraalia ilusaima rannaga – oleneb muidugi maitsest, aga kindlasti ilusaim rand, kus meie oleme oma eluajal viibinud. Kuna kihk itta minna on nii suur siis veetsime seal 2 ööd, kuid kui kunagi tagasi peaks minema, siis nädal aega peaks ikka varuma.
Rand asub rahvuspargis ja telkimiseks on loodud ideaalsed tingimused (wc veega, soe duss, väli köök). Sellest tulenevalt oli seal märgatav hulk inimesi – vanemad inimesed karavaanidega oma karavaani alal ning noorem (enamuses rahvusvaheline) seltskond telkidega telkimis alal. Kohtusime austraalia noore austraalia paariga, kes erinevalt enamusest austraalastest reisisid ringi telgiga mitte karavaaniga. Tutvus sai alguse sellest, et noormees aitas meil kalmaari puhastada. Ja jah, just just püüdsime ju kalmaari „õhtusöögiks“, kahjuks mereääres kiviotsas fotokat kaasas ei olnud nii et pilti ei näe. Klassikalisele kalapüügile omaselt sai lanti loobitud, kuni päike oli juba loojunud ja lootus kadunud. Siis üht äkki paistis vees, et keegi jälitab lanti ning järgmisel viskel oligi juba midagi otsas – oh seda üüratut üllatust, mis tabas mind siis. Kalast oli asi kaugel. Hetk pärast jalgade/kombitsate pinnale ilmumist lendas mitu parajat juga vett ja tinti igasse ilmakaarde. Õnneks oli kohe naaber kaljult teadjamees sakslane võtta, kes seletas et siit maalt lõika pooleks ja see pool läheb söögiks. Kuigi nägin veel teistki kalmaari siis seekord piirdusime ühega. Söögiks oli meil sel õhtul umbes 25 cm pikkune kalmaar kelle kalmaarirõngasteks tegime ja vahvalt ära praadisime.
Minul ja Kadril on nüüdseks ka seljataga (või õigem oleks öelda, et kõhu all) esimene ookeanis snorgeldamine. Alguses oli veits hirmutav näha enda all vees väikeseid koopaid ja urge ja auke, kust aegajalt ujusid välja kalad, kuid mõne ajapärast harjud ja see vaate pilt on väga ilus ilus ilus.
Peale kõige ronisime 500 meetri või oleks uhkem öelda 0.5 km kõrgusele kaljule (selge see et kõrgus merepinnast mitte sealt maalt, kus me ronimist alustasime). Tipus tegime lahtise suuga laulupeo, mille kohta võib pilti näha eelmisest blogi postitusest. Allatulles aga ähvardas meid äiksetorm, autosse jõude hakkas igalpool meie ümber välku sähvima ja ikka ajas veits hirmu nahka.

No ja oli igast muud lahedat pudi-padi. Ennem oma kõrbe teekonda otsusime peatud kõrbe eeslinnas Norsmanis, kust täna me teekond alguse sai. Praegu Kadril on ikka käed samas asendis nagu ennem, sest eniselt ei ole ühtki kurvi olnud ja ei paista ka veel kusagilt, Liina lihtsalt on kõrvalistuja kohapeal klaasistunud pilguga ning mina pean siisn tagaistmel oma püksinööpi hakkama nõeluma ja särgi serv kah hargneb – ehk õmblen sellegi ära, et siis me kõik ühes koos saaksime esimese kurve võtta.

___________________________________________________________________

Tagant järgi tarkus kõigepealt.
Kui ennem sai Nullarbori kõrbeks nimetatud, siis nüüd kutsume teda õige nimega – Nullarbori Plain ehk Nullarbori lagendik võiks olla ta eestipäraselt. Sõit oli pikk. Teisepäeva õhtuks olime Cedunas, mis tähistab läbitud Eyre maantee Lõuna Austraalia poolset otsa. Umbes iga 200 km tagant oli teel roadhouse – vahest veits rohkem vahest vähem. Igatahes meie suurim hirm et äkki on vanale Fordile seda teekest veidike palju siis nüüd tagant järgi elas Proua Linda Oliiv selle teekonna üle ilma igasuguste viperusteta (sülitage nüüd ka teie kolm korda üle õla). Selle igavalt toreda sõiduga kulutasime pool paaki bensiini, suuremal hulgal gaasi (kui palju ei ole veel kokku arvutanud), pool liitrit õli ning meie kaasa võetud umbes 30 liitrist veest on alles 25 liitrit. Kuna tegelt oli meil juba ennem pikka sõitu selge et me kaks autokummi on viimase vindipeal, siis võtsime riski ja jätsime nad veel vahetamata kuna kusagilt ei õnnestunud heas korras kasutatud kumme leida ja uusi ei raatsinud osta. Igatahes Cedunas sai selgeks et üks kumm on ilgelt lopergune ja kohe kohe paukuma hakkamas, nii pidime autole uued tagumised pastlad ostma.
Nullarborist saime ilmselt nii libedalt läbi tänu vanade eestlaste nippekasutades. Vanad eestlased olid ilgelt targad. Kui tahtsid et midagi hästi läheks siis tuli ohvriand tuua. Nii ka meie. Juba esimese ülesõidu päeval mõne tunni möödudes otsustas Liina oma fotoka autokapotile panna, et see sealt tuulest viiduna jumaltele ohvriks tuua. Et asi kindel saaks siis pärast fotoka autokapotile panekud sõitsime esmalt umbes 10 km, seejärel pöörasime auto ringi sõitsime tagasi ja tõdesime et fotokast oli järele jäänud ainult tema mainekeha, mis oli jupeks ja fotoka hing oli ära lennanud.
Et ka teine päev õnnestuks, siis juba varstel hommiku tundidel asetasin mina oma päikseprillid autokatusel ja lasin nad omateed minna. Ohvriannid olid antud ja Nullarboriga tiil tehtud. Nüüd on Liinal helesinine unistus uuest fotokast ja mina pean Kadrilt saadud päikseprille kandma.

Praegu sõidame juba Port Lincolni poole, et endid veidikeseks paigale istutada ja puhata. Kala püüda, laineid püüda, päikest püüda, tuult püüda ja häid mõtteid koguda.

Nõudmiseni, Muhv!!!

NB... kui te pilte loodsite näha siis peate pettuma... sest ma ei viitsi panna.... .tydrukud varsti kindlasti panevad.

Kes teab - see teab!

2010-02-07T05:20:00.000-08:00

Kes ei tea - see ei tea ja lugegu nüüd.

Minust nii palju et vilja sai katte alla 275 000 tonni ja sellega on „aamen“. Tänaseks on seljataga marsruut Cranbrook – Alabany – Esperance – ning praegu viibime Norsmani karavanpargis, kuid seda ainult ühe öö, sest ees on Nullabori kõrb ja pärast homme hommikut on meil vaja läbida 1400 km, et jõuda tagasi tsivilisatsiooni ning siis veel umbes 700 km, et jõuda Adelaidi.
Kõrbes on muidugi mõnesaja km tagant bensujaamad ja roadhousid (tee-majad), aga veits karm tundub teekond ikkagi. Loodame kõrbe läbida 2 päevaga ning seejärel uuesti tempo maha võtta ja ümbruskonda uurida. Kes veel ei teadnud siis kaugem eesmärk on näha Tasmaaniat.
See jutt on nüüd küll veits sass-puss mis ma kirjutasin, aga enda vabanduseks seda et olen veits väsinud ja on uneaeg.........
Kui mahti saab siis kirjutan pikemalt meie seiklustest (praeguiseks on km kogunenud 700).... a la kuidas me unistuste rannas telkisime, kuidas me oma esimese klamaari ookeanist püütsime, kuidas me snorgeldasime ja võib-olla midagi tuleb veel meelde, aga praegu iluseid unenägusid.........ning kui mitte varem siis kohtume Adelaidis

Lahtise suuga laulupidu 500 m kõrgusel

Vaikus enne tormi

2010-01-25T05:10:00.000-08:00

Merrrrrreeeeeee....................................

On möödunud päris pikk aeg sellest kui ajaveebi on täiendatud. Kuigi vahepeal ei ole midagi erakordset juhtunud, siis mõningad asjad võibolla siiski võiks ära märkida.
Minu ja Kadri asukohaks on endiselt Cranbrooki „linn“ ja Liina asjatab eniselt Albany Linnas.
Kuigi olen aeglase loomuga ning olen alati lugupidanud meeldisvat „ajamahavõtmisest“, siis selleks korraks on ka minu mannerg üle ajama hakkanud. Viimased Austraalia farmerid ei suuda kuidagi oma vilja meie platsile tuua ning sellest johtuvalt peame me nende järgi ootama ennem, kui saame oma töö tehtuks kuulutada. See kõik tähendab seda et on hulgaliselt vabupäevi, mis vajavad realiseerimist, aga uskuge või mitte väikses Cranbrooki linnas on seda ääretult raske teha. Ookeanist asume 100 km kaugusel ning igapäev sinna sõita ja tagasi kah nagu ei viitsi ning rahakotile mõeldes – ei raatsi.

Kadri "köögis"

Mati esmaspäeva hommikused pannkoogid

Kadri ja Jane ühepere elamu.

Igatahes elame ootuse lainel ning heauskselt lubadusi uskudes peaks meie töö olema tehtud jaanuari viimaseks päevaks või halvemal juhul veebrari esimesks nädalaks. Kadri pubi karjäär on kah selleks korraks läbi ning ta võib oma raskelt väljateenitud puhkust nautida Cranbrooki hubases õhkkonnas. Liina üritame Albanist kätte saada kah veebruari alguses.

Kohalikud suhtuvad "campimisse" täietõsidusega.

Ilmselt on õige pea oodata suuremat sündmuste sadu nii et siis saate vast tihedamini meie seiklustest lugeda..... seniks aga hoitke piip ja prillid!!!!!

pilte loomadest

2010-01-07T22:38:00.001-08:00

Huntsman- suur suur äblik

Molly, Mati ja Haroldi bossi koer :)

Parvedena kraaksuvad papagoid, mis mulle (Kadrile) meenutavad kanasid.

Kui hästi vaadata, siis on näha raid.

Krabipoiss

2010-01-07T21:22:00.000-08:00

Austraalia jõulud pole isegi ligilähedaselt sarnased Eesti omadele. Sel aastal oli meil võimalus see püha austraallastele omaselt mööda saata.
Kõigepealt pidime tõdema, et 24.detsember ei tähenda Austraalias suurt midagi. Suure tõenäosusega näevad nad antud päevas pigem võimalust veidi rohkem kui tavaliselt napsu võtta. Oluline päev on aga 25. Hommik algas mul, Kadril ja Matil šampuse, maasikate, puuvilja röstsaia ja veidi kvaliteetsema kohviga (muidu joovad nad siin mingit lurri, mida nad häbiväärselt kohviks julgevad nimetada).

Edasi suunati meid parki, kus pidi algama traditsiooniline jalkamäng. Et eurooplasi on ikkagi hostelis ülekaalus, siis mängisime meie jalkat ja mitte nende oma. Tahate arvata, kes üks kaptenitest oli.....mina. Et ma jalkast midagi eriti ei tea, siis piirdus mu tegevus Põhjapõtrade tiimis jala ette panemise, karjumise ja niisama naermisega.
Liina

Pärast jalkat kogunesime hostelisse pühale lõunasöögile. Saime ohtralt shampust, kalkuni liha, krevette, kartuleid, salateid, vorste jne süüa. Väga tore oli :D

* * *

24 Detsembri veetsime aga rannas. Ostsime supermarketist head ja paremat. Näiteks valgehallitusjuustu, viinamarju ja eesti heeringat. Tegin ka sokolaadi kooki :D. Nii me siis istusime rannas, jõime rummi coca cola ja sidruniviiluga ning vahetasime kingitusi. Kõige toredam oli Liina kingitus, milleks olid jõulumeeleolulised tatoveeringud kleepeka näol. Muidugi me kleepisime need endale kätele :D rumm andis kõigele hoogu kaasa :D:D. Kuid jah sõime, jõime ja nautisime vaadet Middleton Beachis. Rannad on siin kõikjal imeilusad. Õhtul kõndisime niisama Albany peal.
Järgmist päeva Liina juba tutvustas. Kokkuvõtlikult võib öelda, et jõulud olid toredad, kuid mitte väga jõulumeeleolulised. Pigem lihtsalt põhjus natuke rohkem raha kulutada ja ennast hästi tunda.

Järgnevad paar päeva tutvusime kohaliku loodusega.

Natural bridge- Looduslik sild

* * *

Uusaasta kulges meile (Kadrile ja Janele) töiselt ja veidralt. Justkui aasta ei vahetunudki. Ehk jah, me pidime tööl olema. Kohalik pubirahvas ei teinud põhimõtteliselt väljagi kui kell 12 sai. Kes tahtis sel ajal jooki osta, kes jauras piljardi laua taga, kes niisama kakerdas ringi. Nii se umbes oli. Umbes 10 min hiljem osa rahvast taipas, et näe, uus aasta, palju õnne :D. Veider oli soovida õnne, kui teised ei ole eriti elevil selle suhtes, ise oled nagu harjunud olema. Poisid olid kah seal sel hetkel ja noh, seegi vähemalt hea. Nüüdseks peab vist soovima head seda aastat või mis :P aga igastahes mõtlesime sõpradele ja Eestile tol hetkel, ja sellele kuidas jõulud ning aastavahetus on ikka rohkem päris.
Kadri

Jõulud

2009-12-23T06:46:00.000-08:00

Ääretu rõõm!!!
Lugupeetud blogilugejad, minul ja Kadril ja Liinal on teiel äraütlemata tähtis teadaanne – pärast pikki mõttelende, suurt vaagimist ja uurimist oleme jõudnud äratundmisele. Mul on au teile teatada – just TEIE viibite praegusel hetkel Talve Võlumaal. Ennem järgneva teksti lugema hakkamist vajutage hiirega all olevale reale.... kuulake .....ja jätkake lugemist

http://www.youtube.com/watch?v=Wx6pnth_3qs

Palju ilusaid jõule kõigile!!!

Otseloomulikult verivorst ja hapukapsas, keedukartul ja sealiha, pohlamoos ja piparkoogid. Otseloomulikult jäätunud järved ja lumehanged, kaminapaiste ja kuumglögi. Kindlasti päkapikud ja jõuluvanad, kommikotid ja kingipakid. Nurgas kuusepuu ja raadios jõululaulud.
Teate esimest korda tuleb veits kadedus peale. Sellel aastal olen kuulnud kahte jõululaulu, kuu aega tagasi – mõlemad korrad olin poes ja seal raadio mängis. Veits tobe on vaadata austraalasi, kes kuulavad tõsimeeli laule lumest ja jõuluvanast ja jõuluvana saanist ja päkkapikkudest. Küsisin paar nädalat tagasi austraalaselt, et „noh on jõulutunne kah vää mate“ – „muidugi on“ oli kiire vastus. Njah kahju kohe vaesekestest – tahaks nad taskusse panna ja Eestisse kaasa võtta ja näidata, mis päris jõulud tähendavad.
Esialgu oleme oma jõulud 2009 planeerinud Albany randa kusagile.... veidikese pidulikuma koosviibimise näol. Sooja päikese all.... ookeani kaldal..... suurte lainete mühina taustal..... Pärast mõnusat jõulusöömaaega lainetesse hüpata ja oma bodyboardga üks pirakas laine püüda ... njah.... no mul läks nüüd see kadedus hoog üle. Kuna töölt on väike paus, siis jõuame loodetavasti ka järjekordsest looduspargist läbi astuda ja asja uurida.

Egas muud midagi...... keda jõuluõhtul ei näe, sellele häid jõule ja võtke kodusoojusest viimast.... nautige seda, millegi pärast nii erilist õhtut ja kahte järgnevat päeva, nautige inimesi enda ümber.... külastage sõpru, isasid ja emasid, vanaisasid ja vanaemasid..... kuulake laule lumest ja päkapikkudest..... tehke üks vaimu virgutav jalutuskäik lumisel teel, veel parem oleks kui metsateel.....tundke rõõmu sellest, mis teil on ja unistage sellest, mida tahate.... olge ilusad.......
.... ja noh kui mahti saate siis tõstke üks klaas ka meie terviseks, nii nagu meie – sõbrad – tõstame klaasi kõigi teie terviseks..... rahu teie südamesse ja meeltesse

Häid jõule!

Kella hääl kutsub õue,

jõulurõõm tungib põue,

on langemas lund,

on imede tund,

ees sind ootab talve võlumaa.

Eemalt näed sinilindu,

kõrgelt mäelt tõuseb lendu

ja soovid sul kõik täita ta võib,

kui sa kõnnid talve võlumaal.

Lumememmed jalutavad paaris,

päkapikud tule ümber reas,

kingikotid kuhjatud on saani,

ka jõuluvana liigub nende seas.

Loojub päev, pea on pime,

kuid su ees sünnib ime,

sest särama lööb siis tähine öö,

kui sa kõnnid talve võlumaal.

20.12.09

2009-12-19T19:36:00.001-08:00

Vat selline silt on keset austraaliat

Vaade 1000 meetrilt

Minu ridaelamu boks

Minu korter

Tööpõld

Kuna jutt on järjekordselt kirjutatud segamini eripäevadel ja kui see lõpuks teieni jõuab on järgi ainult jõulu segapuder. Noh umbes nagu see jutulõik – midagi ei saa aru.

Tuhat ja tuline (tuuline)!!!!!!!

Ennem uusi sündmusi tuletan meelda natuke ajalugu ja kirjutan oma eelmisest tööst.

Kellelgi kusagil multikas (multfilm) või muinasjutus oli 7 ametit või oli see 9 ametit. No segane lugu. Kalju kindel on see et kellelgi oli päris mitu ametid. Äkki oli see „Jussikese seitse ametid“. Njah. On tagumine aeg see rekort lüüa ja mitte lihtsalt ülelüüa vaid ikka korralikult – nii nagu meistrimehele kohane.
Oma üleeelmises töökohas (Busseltoni autovaruosade ladu/pood) on selleks korraks loorberid lõigatud ning lisaks sai ka mõned päevad puhatud. Aitab! Tööle!
Ja kus oleks ühel (või õigemini kahel) Eesti täis elujõust ja tahtejõust pakataval noormehel karjääri teha kui mitte rinnuni prügis. Et ennast mitte halvas valguses paista lasta siis nimetaksin end järgnevalt „Eriliiki olmejäätmete tuvastus ja re-organiseerimis vanemspetsialist“. Ärge nüüd jumala pärast laske end eksitada minu uhkest ametinimest ja veel vähem ärge arvake, et ma olen teist parem kuna ma olen SIISKI vanemspetsialist. Kindlasti sobiks see töö ka eranditult kõigile blogilugejatele.
Minu, Haroldi, Wayni ja Garf (kaks tundmatut tegelast on tegelikult tuntud tänu filmile „Waynees World“) ülesandeks on leida 0,0000000000001 % Austraalia olmeprügi seest ümbertöödeldavat materjaali - a la - plastpudel, klaaspudel, plekkpurk, ajalehepaber. Ja kuna austraalased ei tegele sellise asjaga nagu prügisorteerimine siis on seal kõike muud peale eelnimetatud asjade. Isegi taarat ei kogu austraalased, nii plast, klaas kui ka plekkpurgid lähevad prügikasti. Töö käis 4 tundi päevas ja nii 2 päeva.
Kahjuks tuleb tagant järgi tõdeda, et karjäär jäätmekäitluses jäi lühikeseks, kuid meeldejäävaks.

Ja nüüd siis praegune töö!

Tuli takkus

Päike teeb siin uut ja vana..... päikse-ekraani (päiksekreem) on kulunud juba ikka mehiselt. Hommikul vara ikka määrid peale ja päeval muudkui protsetuuritad edasi. Õhtuks on pool keha kaetud 3-4 kordse SP30-ga. Aga vahest on hoopis tuulega tükk tegemist ja topi või kõik käeulatuses olevad pusad selga et ihukarvad turritama ei hakkaks. Tugevas ülekaalus on siiski kuumus.

Räägin siis oma töösti, nagu varasemad lubadused välja sai käidud. Ehk nüüd siis aitan Austraalia farmeritel viljateoga ühelepoole saada. Ja kuna vilja on rohkem kui jalaga segada jõuad, siis olen asja koos nii mõnegi teise tegusa mehega käsile võtnud (või võtsid nemad asja käsile ja mina lihtsalt sattusin peale – no ei mäleta enam hästi seda!!!!).
Alustan siis algusest ehk hommikust. Tööpäev algab kell 5 tavaliselt, alanud on ka kell 4 ja kell 7. Mina ärkan tavaliselt pool tundi ennem tööpäeva algust, seejärel kiired hommiku helbed, võiku ja tee. Tööpäeva alguseks loetakse seda, kui sõidame oma karavanipargist välja. Enamus tööd teeme kohalikus viljaterminalis, aga vahest sõidame väiksematesse viljaterminalidesse, mis asuvad 60 – 120 km eemal (Gnowangerup, Broomhill, Kojonup).
Päev algab nii vara, sest päevapeale võib liialt kuumaks minna (40 kraadi ja veits pluss/miinus kah) või siis hoopiski tõuseb pealelõunat liialt suur tuul, mis võib me „purjed“ paigast viia.
Tööks on vilja kuhjade kinnikatmine. Kohalikud farmerid on moodustanud „ühisürituse“ ehk koguvad kõik vilja ühte kohta ja veavad selle, siis rongidega laevade peale. Vahepeal aga on vaja vilja kaitsta ilma eest ja ühtlasi gaasitatakes vilja kuhjad mitmeks päevaks, et kahjureid tappa. Selleks siis katmist tarvis ongi.
Tööks kasutame kahte väikeveokit ja palju muud pudipadi (näiteks õmblusmasin). Kõigepealt veame viljakuhjast üle mitu tugevat vakstutaolisest materjalist rulli, mis on osavasti kokkuvolditud. Seejärel õmbleme need kokku ja siis omakorda veame kogu katte juba teistpidi üle kuhja. Lõpuks kinnitame katte servadest ja ongi valmis.
Siiani oleme 3. dets töödanud igapäev välja arvatud üks vihmane päev ja päeva pikkusteks on keskmiselt olnud 8-9 tundi, see nädal on valdavalt olnud 10 tunnised tööpäevad.
Tööpäeva vahepeal käime oma karavanipargis söömas ja puhkamas. Õhtust sööme orienteeruvalt kell 6 õhtul. Õhtusöögi valmistab tavaliselt meie iiripoiss, vastustasuks pesevad teised kordamööda nõusid – kuigi see ei tundu just eriti aus vahetus, siis tegelt iirlasele meeldib kokkata ja lõpuks on kõik rahul. Lõunaks otsivad ja valmistavad kõik endale ise süüa.
Elame oma suurepärases maksi/mini karavanis. Suur karavan on tehtud neljaks ja selles on igaühel oma boks, kus on voodi, riiul ja konditsioneer. Iirlane elab köögi karavanis ja ülemus Steve elab oma karavanis.
Meeskond on tore. Kuus inimest kokku. Mina, Haarold, iirlane Rory, sakslane Michel, aussi Browny ja aussi Steve.

Üldiselt on tööga kõik väga hea. Erinevalt igavast farmistööst on see töö veidike vaheldusrikkam ja kuna elamine ning söök on tasuta, siis ka päris tasuv.
Tavaliselt on viljatöö iga aasta kestnud 2 kuud, aga see kord ilmselt vähem, sest me teeme tööd järjekordselt liiga kiiresti ja vilja on kah veidike vähem kui tavaliselt. Jõulude aeg on meiel 6 vabapäeva ja olenevalt Kadri pubitöö graafikust veedame need Albanys rannas või kusagil looduses.

Kuna tööd on olnud päris tihkelt, siis väga palju ei ole olnud aega ringi vaadata. Siiski siiski pean natuke oma egole jälle päikest paista laskma. Nimelt olen algust teinud mägironimis karjääriga. Nii nagu arukale mägironijale kohane olen alustan asjaga tasa ja targu. Kuna meil on naabruses Lääne-Austraalia kõrgeim tipp (Bluff Knot – Silmadega Mägi 1095m), siis otseloomulikult tuli see vallutada, et mitte olle järjekordne täpp hallis massis võtsime töökaaslastega mäe vallutamise ette igasuguse ettevalmistuseta. Eirates teadetetahvli nõuandid/soovitusi - võtta kaasa piisavalt vett, kanna matka saapaid, kanna mütsi, varu piisavalt aega – asusime teele ilma veeta, ilma mütsita (päike oli tugev ja palav) ning loomulikult plätudega. Kuigi mäeotsa viis matkaraja moodi moodustis oli pingutus igati trottsinõudev ja pingutust vajav. Küll aga kaob igasugune väsimus ja janu tunne kui leiad end ühtäkki kõrgelt kaljunukilt vaatega, mida ei ole võimalik pildistada – lummav. Ilmselt pärast töösessooni teeme uue mäevallustuse koos Kadri ja Liinaga, kuid seekord kasutan ka mina matkasaapaid ja vett ja muud kraami, mida on hea seljakottis 1000 m kõrgusele vedada.

Noh ongi kõik jälle .... kuna meil on nüüd maagiline interneti pulk, siis üritan blogisse jälle tihedamini kirjutada. Kuid teatavasti lähevad asjad üldjuhul hoopis teistpidi kui neilt ootad, nii et pole minu süü kui blogisse midagi jälle tükk aega ei ilmu..... aga seda näitab juba elu. Ühtlasi üritan Kadrit ja Liinad hurjutad, et nad ikka arvuti klaviatuuri klõbistaks rohkem.

Kohtumiseni internetis.... alati teie Mati Kadri Liina

19.12.09

2009-12-18T21:02:00.000-08:00

Meil, tüdrukutel, on peamiseks tegevuseks olesklemine. Vahel ikka mõtleme ka sellest, mis peaks tegema ehk siis peaksime tööd otsima. Aga kuna enne jõule tööd nagunii teha ei taha, siis meil sellega tuli takus ei ole. Eile küsisin Cranbrooki pubist tööd, öeldi, et ehk alates uuest aastast oleks vaja. Homme lähme meie Liinaga Albanisse. Veedame mõned päevad seal. Käime läbi tööbürood, jalutame linna peal ja niisama tutvume kohalike vaatamisväärsustega. Nii, et uudiseid suuri ei ole. . .
Kadri
***

Aeg aga on liikunud nii kaugele, et mina (Kadri) töötan nüüd kohalikus pubis. Liina on Albanys, otsib tööd ja veedab aega. Meie Matiga lähme sinna arvatavasti neljapäeva hommikul, sest pean vist tööd tegema kolmapäeval. Kuid jah, olen nüüd päris baari tööline :) Ei teagi kas peaks rõõmustama või mitte. Annan külameestele õlut, rummikokteile või süüa. Kõik on ok, olen juba peaaegu ka selgusele saanud, mis õlut me üldse pakume ja millistest klaasidest ja kuidas ikka kassaaparaadist aru saada. Eks iga algus on raske, kuid ma olen tubli ja saan hakkama. Raskemaks teeb asja hoopis see, et kaastöölised käivad tüdinud nägudega ringi ja minuga väga suhelda ei viitsi, nii et natsa üksik tunne on. Tore oleks kui Jane saaks kah sinna tööle. . . Muidu jah, õlut serveeritakse mitut erinevat moodi. Esiteks on vaadi õlu, mida serveeritakse suurest klaasist (pint), siis väiksemast klaasis (middy) või väiksest kannuklaasis (handle) või natsa veel väiksemast klaasist (class) või hoopis suurest kannust (jug). Siis on olemas pudeli õlu (stubby) ja purgi õlu (can) ja veel eriti suured õlud (bottle). Siis osad õlud on kallimad kui teised ja kõigi erinevate kombinatsioonide jaoks on oma klahv kassal. Lisaks on olemas ka siidrid, cruiserid, rummi ja viski kokteilid purkides. Ja lõpuks peaksin ma teadma, kes mida joob. Eks siis külameeste näod ja õlud kokku panema. Seda ma veel muidugi ei tee, kuigi mõnda juba ka panen kokku. Tööpäev algab kell 17.00 ja lõppeb südaöösel. Ja töötan niikaua kui poisid tööl on ja siis reisima!!!!!

Kirjutage meile oma tegemistest ja Eesti ilmast ja jõulumeeleolust :)!!!

2009-12-06T15:19:00.000-08:00

Vilja mäed ja töö jõed on asjakohane vanarahvatarkus/märkus......

Mina ja Harold asume nüüd Cranbrook-is, mis asub Albany-st 90 km Perthy suunas. Kui sellest tööst esimest korda kuulsime siis arvasin et näeme palju vilja, aga et niii palju, seda mitte.

Tööks on vilja mägede katmine. Kõik ümberkaudsed talunikud veavad oma vilja ühte kohtas kokku ja meie tööks on see tugeva plastik/kile koormakattega kinni katta. katsun mõnikord seda kõike täpsemini kirjeldada ja pilte lisada.

Ilmad on suvised - 25-40 kraadivahele peaks jääma meie ilmad.... eile oli kõrvetav hommiku poolik ja veits pilvine ja tuuline õhtupoolik nii et tööpäev kokku tuli peaaergu talutav. Põiksekreem on meie suurim sõber millega me määrime endid kõikidest kohtadest mis riiete alt väljas, vatasel korral oleksime tunniajaga tulipunased- olenemata sellest et oleme kohaliku päikest veidike juba saanud.

Praegu sulg ei jookse nii et siis kirjutan veits hiljem mõni päev.

Tydrukutest nii palju et nad lõpetavad ilmselt reedel ja tegelt on nad jube tublid et terve selle aja seal istanduses rüügasid sest see töö on vägagi vaimu vaevav ehk igav.Siis tulevad nad siis ja üritavda siin mõnda tööd leida seniks kuni meie vilja töö lõppeb......

Sau pakka ja kohtume varsti.

2009-11-27T17:16:00.002-08:00

Alljärgnev teks võib sisaldada Mati väljamõeldud võõrsõnu, millel ei pruugi mingit tähendust olla, kuid kahjuks oleks ilma nendeta jutukirjutamine võimatu. Meeldidvat lugemist..... alati teie MatiKadriLiina

Jok jätta!

Kas on tõsi, et kõik eestlased jäävad varsti seagrippi?

Austraalias otsi siga taga tikutulega. Lausa võimatu, alatasa takerdud sa lehma sabasse või komistad määgiva lamba otsa, isegi laamat ja känguru on lihtsam leida kui siga. Siga tuleks Austraalias punasesse raamatusse kanda. Ja nüüd on nad veel gripist ohustatud – väga kurb.

Kõigest hoolimata oleme otsustanud Eestisse mitte veel naasta, kuna peame aitama „vaestel“ Austraalia farmeritel vilja koristada ning loodame, et võitluses seagripiga saate te ise hakkama.

Kuidas meil siis läheb – võitluses tööturuga. Vastan – hästi.
Tüdrukud (Kadri, Liina, Jane) tegelevad endiselt maailma igavamate viinamarjadega. Vahest segavad neid mõningased vihmapuhangud.
Mina ja Harold olime veel eelmine kolmapäeva hommikul töötud, aga pärastlõunal tegime juba tööd – kiirelt muutus. Saime kõne ühest tööbüroost (kusjuures me absoluutselt ei lootnud neile) ja tegime välkvisiidi naaberlinna Bunbury, täitsime järjekordse hunniku pabereid, vaatasime tööohutus videosid ning kihutasime tööle.
Tööks on varsti avatava autovaruosade kauplus/lao täitmine kaubaga. Kontrollime lattu tulevate kaupade kogust saatelehtede järgi ning seejärel veame kauba mööda ladu riiulitesse laiali. Siiani kõige lihtsam ja tasuvam töö Austraalias. Alguses pidi meil tööd olema ainult 1 nädalaks, aga kuna me vist meeldime neile siis oleme ka sellel nädala seal tööl. Seltskond ei ole väga suur, aga saame ülemustega hästi läbi ning vahest on päris huvitav leida erinevat „nänni“ suurtest pappkastidest.

Kuna tüdrukud väga usinasti blogeerida ei viitsi, siis peate teie tegelema veits ironiseerimisega ning selle, mida nemad tunnevad ja mõtlevad, minu kirjutatud ridade vahelt välja lugema. Aga kuna ma juba tean, et te selles väga osavad ei ole, siis püüan natuke neist ise kirjutada.
Tänaseks on nad 3 nädalat igavate viinamarjade vahel istunud ning nende kõrgharitud silmavaatest (loe: silmapeegeldus) ei ole väga palju järele jäänud. Alguses paradiisina tundunud Austraaliast ja sellel õitsval järjel olevast põllumajandusest on nende kujutelmades järele jäänud vaid ahervaremed ning kõigele lisaks käib päike tagurpidi. Noh tegelikult on ikka igapäevased rõõmud siiski olemas ja Austraalia unelm on endiselt meie meeltes. Ja see, mida ma kirjutan, ärge seda nüüd 100% tõena võtke.

Täna on pühapäev ja lähme Busseltoni ümbrusega tutvuma ning loodetavasti saab ka varbad jälle ookeani.

Kohtumiseni internetis

Mighty Katriin Leena!!!!!!!!

23. november jjiipiiiii

2009-11-24T03:55:00.000-08:00

Minu sünnipäeva hommik algas magusa pannkoogi lõhnaga :) Liina ja Jane olid mulle hommikusööki valmistanud!!! Tuju läks kohe heaks. . .

Põllul üllatas boss meid sokolaaditordiga :) Kõik said suud magusaks.

Õhtul läksime randa päikeseloojangut vaatama. Sõime pizzat ja jõime mõned veinid ja õlud. Väga ilus oli. . .

Pilt meie tööle minekust :) Liina ja Jane mängivad Lady Gagat :D

Selline oligi mu sünnipäev :) Ja aitäh kõigile, kes kes tol päeval mõtlesid minust!!!

2009-11-17T04:39:00.000-08:00

Blog ehk WeBlog ehk sündmuste salvestamine kuhugi interneti maailma. Ja kes ei tea, mis tähendab Vagabund/Vagabond .... noh uurigu järgi!!!!

Me oleme tegelikult „kokku kirjutanud“ päris mitmeid jutte, mis meie blogisse jõudnud ei olegi, vaid on rännanud arvuti „Recycle Bin“i. Tihtipeale on õhtuti vaba aega, mida võiks kasutada blogi kirjutamiseks, aga mõeldes tagasi päevale või paarile, siis midagi eriliselt märkimisväärset meie jaoks juhtunud ei olegi. Njah – kui nüüd mõtlema hakkata, siis me oleme teiselpool maakera – Austraalias – kuidas ei ole midagi erilist juhtunud? Igapäev juhtub midagi erilist – me oleme igapäev Austraalias – veits eriline, või mis?
Suures „laastus“ võib meie olemise/tegemise kolmeks jagada – tööotsimine, töötamine ja puhkamine. Kõigi nende tegevuste juurde kuulub iga kord endas, teistes ja ümbritsevas millegi uue avastmine .
Nii eriline kui ka Austraalia ei oleks, tekitab ühes ja samas olukorras olemine teatavat igapäeva rutiini (mis võib vahest päris hea olla). Ning kui tekib rutiin, siis tekib ka arvamus, et nagu midagi erilist ei juhtuks – kõik on igapäevane – ja no mis ma siis ikka neile sinna Eestisse kirjutan.
Millest meie rutiine päev siis koosneb:
äratus – tööpäevad algavad varakult ehk tõusma peab veel varem. Ka nädalavahetustel ei ole mina veel üle kella 8 maganud ja suhteliselt tavaline on ärgata laupäeval ja pühapäeval kell 6. Eestis olles sai ikka kauem magatud. Põhjuseks on ilmselt koduseinad, sest oma toas ja oma voodis on nädalavahetuse hommikul ikka väga mõnus niisama lebotada. Siin on hommikust saati mingi kihk, minna midagi kuhugi uurima ja tihtipeale pead oma väikest toakest teistega jagama, nii et mis sa seal ikka pikalt põõnad. Telgis magades, aga ärkad vara, sest läksid varam magama.... endiselt läheb hiljemalt 7 pimedaks ja lõket ei tohi enam tuleohu pärast teha. Kaheksast või ühekasast tavaliselt magatakse.
hommikusöök – austraallaste hommikusöök on hommikuhelbed ja röstsai (peale määrib tõeline austraallane Vegematet ehk mingi soolane must määre, mida keegi peale austraalste ei söö). Meie sööme kas kaerahelbeputru, väikest võikut (kui ei viitsi putru teha), helbeid või nädalavahetusel praemuna. Telkimise tarvis on meil kaasas gaasipõleti, pott ja pann ning muud jandid, mis kuluvad söögitegemiseks ära.
töö – farmitöö, jah tõsi Eestis me seda ei teeks. Kuigi palk on Eesti mõistes hea, siis töö on üldjuhul siiani igav olnud. Kuna töötamise ajal on lihtne toiduga odavalt läbi ajada ja muid kulusi ei ole (välja arvatud majutus ja õlu/vein/siider) siis raha kõrvale panna tulevaseks puhkuse perioodiks on täiest võimalik. Teoreetiliselt oleks võimalik hakkama saada 50-50 (komsi-komsa) ehk poolaega töötad, pool aega reisid – meil on muidugi tänu auto ostule ja muule jandile tunduvalt rohkem aega kulutatud ja tulevikus kah ilmselt teeme veidike rohkem tööd kui reisime – eks paistab.
peale tööd- väga õnnis tunne on pärast väsitavat tööpäeva „koju“ sõita ja istuda niisama päikese käes, juua üks väike õlu ja mõtiskleda .... oehhhh..... Minu (Mati) rekord on 35 kraadi Celsiust ja mitte ühtegi pilve .... , nii et tõesti on hea veits istuda.... ja siis pesema.
õhtusöök – potid/pannid tulele (siiani ei ole ma veel kohanud ühtegi elektripliiti). Kõik muu nagu oleks sama nagu Eestis aga kartul on siin kohutav, selline vesine ja maitseb imelikult, kui rohke hakkliha kastmega üle koormat siis saab hea. Musta leiba tahaks taluvõiga ja tatart tahaks kah ja korraliku hapukoort, muidu on võimalik süüa taha nagu Eestis. Riisi oleme kah ikka kõvasti sisse endale kühveldanud, no ja nuudleid ja makarone. Tihtipeale on õhtusöök ka järgmise päeva lõuna.
õhtu – telekast vaatame uudiseid, Simpsoneid, CSI ja vahest mõnd filmi. Pigem me telekat ei vaata. Ei teagi mis me õhtul teema... niisama „tiksume“ ja siis magama.

See jutt on väga üldine ja ei kehti mitte kõikide päevade kohta, aga mingi tõde nüüd seal ikka on. Nagu näete võib ka päev Austraalias olla tavaline ja lihtne. Sellepärast me mõtlemegi, et mis me sinna blogisse siis kirjutame kui midagi ei juhtu.

Kas keegi on kah vahepeal mõtlema hakkanud, et äkki läheks vaataks, mis koht see Austraalia on? Igaks juhuks küsin. Lennupiletid ei ole just liigakallid ja teoreetiliselt ei ole ka väga palju raha tarvis, et meiega koos üks „Roadtrip“ kaasa teha – no nii umbes kuu ajane. Hmm... pani kellegi mõtlema? Sooja ja seiklusi jagub!!! SMILE!!!

Kuidas eestlasse moodi Austraalias tööd otsida!

Käisime eile Haroldiga Bunburys tööd otsimas. Bunburi on West Australia suuruselt teine linn Perthi järel. Meie käisime läbi 10 tööbürood (kusagil on ilmselt mõni millest me midagi ei tea) ... üks järeldus on see, et kui oled austraalane ja käed-jalad otsas on siis tööpuuduse üle küll kurta ei tohiks. Meie „vaesed“ backpackerid, aga nii lihtsalt läbi ei saa. Pärast CV üle andmist ja järjekordest blanketide täitmist (see on meile rutiin) jäime arvamusele, et on 2-3 tööbürood, millel võiks lootma jääda, seda muidugi juhul kui neile ülepäeva helistada. Lisaks käisime Busseltoni 2 tööbüroos – läbisime tavapärase protsetuuri – ja ei looda midagi. Kui välja arvata see, et oleme töötud ja elame salaja/tasuta tüdrukute juures, oleme Haroldiga teinud palju tragikoomilist nalja enda, austraalaste ja Austraalia ning tont-teab-mille üle veel. Nali on ikka hämaratel aegadel abiks olnud. Ei maksa nüüd arvata, et miski maailma lõpp meil nüüd käes on. Töö mida me pikisilmi oodanud oleme ja mis muudkui edasi on lükkunud, peaks kõigest hoolimata varsti algama ja meie tengelpungale kergendust tooma!!!!

Ärge siis kartke järgmisest teeotsast sisse keerata või võõrale uksele kopudada, sest liiga ettevaatlikult kõndija võib õnnejunnist mööda astuda.
Seniks aga rõõmsat ja rõõsat meelt ja tuult purjedesse – alati teie MatiKadriLiina!!!

2009-11-15T04:26:00.000-08:00

2009-11-12T20:37:00.001-08:00

Häbi küll tunnistada aga mina ja Harold istume kodus ja tydrukud käivad tööl..... noh igatahes on tasuvam töö silmapiiril ja eks me sisi anname teada mis meist saab...... money money money...... ööd on meil siin pimedad

et teil ikka oleks pilte vaadata siis ma panen siia pildi põlenud rekast....

ja et te teaksite kui palju saavad palka ilma veoauto lubadeta naised kaevanduses veoautoga sõitmise eest .... siis õige vastus on 550 dollarit päevas...

2009-11-12T03:23:00.000-08:00

Noh seekord siis mina üksi ja tydrukud koos. Päris üksi ma nüüd muidugi ei ole. Kuigi Gingini kutsuti tagasi meid kõiki, siis hiljem selgus, et tööd on siin umbes 4 inimesel - vast nädalaks ajaks. Lõpuks maandus meie vanast seltskonnast Gingini taaskord mina, Harold ja kiivi Luke. Lisaks meile on veel meie vana „supervisor“ iirlane Patty. Töö on lihtne – sõidame „muuladega“ (selline minitraktor) ringi ja vahime puid, et neil siis noored oksad ära lõigat, õnneks aga see aasta puid värskete okstega eriti õnnistatud ei ole.
Seekord elame kodumajutus tüüpi majas – alumine korrus on meie kolme päralt ja üleval elab omanik Kelly koos oma a la 10 aastase tütrega ja 10 aastase pojaga, kes on „vaimukas“ ning vahest õhtuti käib Kellyl külas meie kõige suurem ülemus Murry!?!?!

Kuna tydrukud läksid viinamarja istandusse tööle siis otsustasime Haroldiga kah linnast varem jalga lasta ja Gingini tulla, kuigi töö pidi algama alles neljapäeval. Et majutuse pealt veits kokkuhoida, siis esimese öö magasime Patty rendimaja hoovis telgis. Põhjus miks me ei saanud ennem neljapäeva alustada oli järjekordeselt imelihtne – sport. Nimelt oli teisipäeval Melbourn Cup – Austraalia suurim hobuste võiduajamine, mis paneb kogu riigi elu päevaks seisma. No ja loomulikult oli ka kolmapäev vaba, sest on vaja ju pead parandada. Nii et kõigepealt passisime niisama ja siis tegime tööd ja siis passisime jälle nädalavahetuse niisama. Tegelt ikka niisama kah ei vahi – näiteks pühapäeval käisime Haroldi ja Lukiga kalal – minu ja Haroldi esimene kalapüük India ookeanis – kala me küll ei saanud, aga mõnus oli ikka ja pärast käisime ujumas kah – vesi on väga mõnus ja soe.........

Nii nii.... ma kirjutan juttu jälle segamini... üks õhtu korraga.... loogika puudub......

Kuigi maod on kõige kardetumad loomad austraalias, siis tegelikult on siin palju mürgisemaid loomi kah. Austraalia top 10 mürgisema looma hulka kuulub vast 2-3 madu. Ma võin nüüd valetada, aga kõige mürgisem on mingisugune vees hõljuv „jelly“ – sihuke milli-mallikas pikkade pikkade sabadega, läbipaistev. Ja kõige mürgisem madu elab kah ookeanis ja ujub ringi. Siis on veel mingid kalad ja tontteab kes veel, aga ikkagi on kõige kirgikütvamad maod – ilmselt sellepärast, et neid on kõige lihtsam kohata. Kuigi Austraali suurest hulgast erinevatest madudest enamus on mittemürgised, siis leidub ka väga ohtlike madusid, seda eriti siis kui võimalus vastumürki saada on liiga kaugel. Väidetavalt on väikesed (noored) maod ohtlikumad, kuna nad ei oska kontrollida kui palju mürki ohvri kehasse läheb. Ning see, et mao esimene hammustus on hoiatus, väikese koguse mürgiga ja alles järgmine hammustus võib hullemate tagajärgedega olla (mingist 70-ndate aastate raamatust lugesin kuidas Taipan salvas 10 aastast poissi 5 korda järjest ning poiss suri praktiliselt mõne hetkega).
Kusagil Austraalia ülemises osas peaks elama kõige mürgisem Austraalia (äkki isegi maailma) maismaa madu – Taipan. Allpool Austraalias (kus meie olema) elab teine mürgine – Tigersnake. Kuigi ma kindel ei ole siis ilmselt olen Tigersnake saba näinud.
Üldiselt kehtib ütlus, et madu kardab sind rohkem, kui sina teda. Ning kui sa maole just peale ei astu siis ta püüab alati põgeneda. Samas on teada ka see, et kaks (võib olla ka rohkem) eelnimetatud madu on veidike agresiivse iseloomuga, seda eriti pärast talveund.

Erinevalt eelmisest korrast, seekord käime lõunapauside aeg söömas küüni/garaazi/kontori juures. Et päikese eest varju leida läheme kontori (suur akendega konteiner) ette katuse alla. Selleks peame me läbima umbes 6-7 meetrit pügatud mururiba. Täna kui olime endid (Mati, Harold, Luke) istuma sättinud tuli ussihäire ehk Murry oli märganud madu (kellest meie kolm ilmselt üle olime kõndinud) – selline rästiku suurune veidike lühem kui meeter vast. Igatahes läks lahti suur mao jaht Austraalia moodi. Kiirelt toodi välja pika varrega labidad. Kuigi labidad olid suured, siis tundus, et väiksele maole piht saada ei olnud eriti lihtne. Pärast 5-6 labidalööki tuli üks täpne tabamus ning töö oli tehtud ja saime lähemalt uurida - ilusat värvi uss – veidike neoon rohekas, mustriline.. Ja austraalaste ütlus „Surnud madu, hea madu“ oli järjekordselt kinnitust leidnud.
Mati

Nüüdseks on Gingini töö läbi ja poisid tulid meile, tüdrukutele, külla. Täna pidi meil olema tööpäev aga vihma sadas ja nii saimegi selle veeta koos, viiekesi. Just sõime õhtusööki, keedukartuleid hakkliha kastmega. Mmm, see maitses väga väga hästi. Hetkel rohkem juttu meil ei ole aga näitame paari pilti Kadri Liina ja Jane töökohast J
Kall!!! Kadri

Meie hommikuseks ja õhtuseks säraks on väike koerakutsikas nimega Jacki!!!

Meie tööks on viinamarja puudelt lehti ja oksi ära kitkuda

Meie töömeeskond: Hollandi noorpaar, 2 saksa tüdrukut ja puudu on veel saksa noorpaar.

2009-10-31T06:42:00.000-07:00

Sau sau jälle!!!

Nüüdseks on möödunud päris pikk aeg kui ei ole mahti saanud kirjutada. Põhjust võib otsida mitmest erinevast kohast ..... kui tähsaim on ajapuudus ja pea olulisemaid mõtteid täis. Nii et vahest ehk peate kannatama J. Kuid siit tuleb nüüd meie story, mis sai alguse pärast Ginginist ja Wickepinist lahkumist. Teksti oleme kirja pannud mitmel erineval päeval, nii et võib esineda hüppeid.

Mina ja Kadri lõpetasime selleks korraks siis Gingin`ga .... oli lõbus ja tore .... saime kõigi töökaaslastega headeks sõpradeks ja veits kahjugi oli ära tulla .... aga uued seiklused on ootamas ... Liina lõpetas Wickepini`ga.

Kohtusime Perthis. Eesmärgiks oli auto, matkavarustus, uus töökoht ja hea nädalane puhkusplaan. Etteruttavalt ja veidike ennetavalt võib öelda, et on läinud eestlasele omaselt – pingeliselt, aga hästi.
Autoks saime endale Ford Falcon Stationwagoni. Auto leidsime läbi ajalehe nimega Quoaka. Potensiaalsed ohvrid väljavalitud, asusime Gido ja Marcia abiga (neil on auto) neid vaatama. Perthi erinevad linnaosad on piisavalt kaugel, et seda mitte teha ühistranspordiga. Pärast kahe esimese auto nägemist olid meil näod pikkad ja tõsised .... see raha mida lootsime kulutada, tundus liiga vähe olevat sõidetava auto jaoks. Aga siiski siiski..... meie kolmas variant oli 88 aasta Ford millel on väidetavalt 97 aasta uus mootor. NB mootor on meie autol 4,0 L, automaatkäigukast ja konditsioneer. Tegemist on eestimõistes tõsise bensuröövliga, mis sõidab ka gaasiga. Hoiame pöialt meie uuele järjekordsele naissoost tiimikaaslasele (kõik austraalia autod on naissoost). Igatahes ära me ta ostsime ja praeguse hetkeni ta liigub. ( Paar nädala hiljem ristisime oma auto Proua Linda Oliiviks)

Pr Linda Oliiv

Töö – see oli lihtne (kolm korda sülge üle õla). Läheme Mount Barkeri lähedale (lähedal tähendab 70 km) Frankland River`se viinamarjadega majandama – õigemini viinamarja taimedega, sest viinamarjad on alles kasvamas. Ilmselt oleme tööagentuuri Marjoga juba piisavalt heades suhetes, et töö nii kiirelt tuli.
Matkavarustus – oh meil on nüüd nii uhked asjd .... gaasipõleti ja potid/pannid, telk ja madratsid ning igast head nodi, mida matkates vaja läheb. Oma asjad saime „kokku kogutud“ enamuses suurtest kaubandus kettidest . . . kui kedagi huvitab siis olid need . . . K Mart, Coles, Woolworth, Bunndings ja Ikea.

Liina kohtas Perthi hostelis prantsuse tüdrukut Perrine. Algne plaan oli ta lihtsalt meie lühireisile kaasa võtta, aga siis sebisime ta samasse kohta tööle kah, nii et ta tuleb meiega koos nii trippima kui ka tööle. Kuna ta inglis keel on väga nigel, siis on tal hea võimalus koos meiega oma inglise keelt harjutada ja meil samuti veidike lõbusam seltsilise poolest.

Kuna tekst on kirjutatud erinevatel päevadel ja erinevate inimeste poolt, siis antke meile andeks meie ebaloogilisused tekstis!!!!!

Here we go Australia!!!!!!!!

Kuna töö alguseni oli aega 6 päeva siis mahtus meie teele päris palju head ja paremat. Kogu meie teekonna ajendiks oli näha vaalasid, kes peaksid juunist-novembrini olema rännakul edela ausraalia rannikul ja samuti ka vaadeldavad rannikult. Igatahes täna on 25.okt ja me oleme oma viimases telkimiskohas selleks korraks ning vaalsid me veel näinud ei ole.

6 päeva teel! Raske on kirjeldada, mida oleme näinud – tegelikult lihtne – vaated nagu postkaardil. Algus oli tore.... just tore .... austraalia teed ..... eestlasele ilus vaadata , aga mitte midagi erilist (Kadri arvab, et on küll erilised).... alguspunktiks oli Perth ja lõpp-punktiks on Albany ja seda kõike mööda rannikut sõites.
Reisiseltskond

Esimene päev ja lihtsalt teel.... põikasime läbi Mandurahist ja ööbisime rahvuspargi telkimisalal.... meie esimene telkimine Austraalias. Liina nägi oma esimest elusat känguru. Õhtul pimedas saime esimese ehmatuse, sest huvitav loom asjatas ümber meie söögilaua.... hüpikrott või midagi, igatahes päris suur oli ja julge kah, saime päris pikkalt tõtt vahtida. Ja magama!
Öine külaline

Teine päev. Hommik algas esimest korda päris kohviga (ostsime selle maitseainete poest, kus Liina väga vähe aega töötas). Pärast hommikusööki asusime teele. Läbisime Bunbury ning Busseltoni – ilusad väiksed linnad, mitte just väga suurte vaatamisväärsustega. Ööbimiskohaks oli planeeritud Margaret River. Tegemist on Austraalia veini paradiisiga, mida võrreldakse Prantsusmaa Bordeaux`ga. Veini tegijaid on seal jalaga segada. Meie seadsime end sisse karavaniparki ehk siis maksime raha ja selle eest saame kasutada WC ja dussi ning lõkkepuid. Päev oli jälle lõppu jõudnud. Krt.
Õhtune jalutus Margaret Riveril

Kolmas päev. Ära mõtle päev! Viisime oma auto töökotta, et vahetada õli. Sealt aga korjas peale meid John, et viia meid veinituurile. Jep! Ostsime endale päevase veinituuri, mis sisaldas kolme veinitootja, shokolaadi vabriku, juustu tehase, õllepruulikoja ja oliivi tehase külastust. Peale meie oli veel sellel tuuril inglise vanapaar, kes tähistas austraalia reisiga oma 40 abieluaastat ja saksa keskealine paarike.
Veini sai maitsta ja juustu sai maitsta ja veel sai erinevaid asju maitsta, aga oliivi tehases sai miljon head pestot ja vinegari. Kadri sai endale hea näokreemi
Mati uurimas veini värvust

Veini segamas

Veini joomas

Neljas päev. Ärkasime taas Margaret Riversi Karavani pargis. Tänase päeva teemaks olid vaalad ja koopad. Sõitsime autoga veidike tagasi ehk suundusime Cape Naturalistesse. Tee peale jäi meil Ngilgi koobas. 18 dollarine pilet viis meid umbes 30 meetrit maa alla. Igalpool kõrgusid stalaktiidid ja stalakmiidid. Väga lahe oli igastahes. Cape Naturalistes tegime umbes 3,5 km matka. Matka käigus avastasime, et osa teest oli suletud ehk siis vahepeal kondasime sihitult teed otsides oma oletuste järgi. Oli tore. Lõpuks jõudsime ka vaalavaatlus platvormini. Istusime umbes 15-20 min, kuid vaalu ei näinud. Edasi suundusime autoga Augusta linna poole, mis asub jälle 100 km lõuna pool. Üritasime pääseda kahe ookeani ristumisalale, kuid kahjuks oli see tasuline ja meie arvates, mitte raha väärt. Kahte ookeanid samal ajal me vähemalt nägime, nii et kõik korras. Ööseks suundusime D`Entrecasteaux Rahvusparki.

See oli väike tunnel lapsemeelsematele. Pidi ronima ja roomama, väga lahe oli.

Viies päev. Öö veestime sügavas suures natuke hirmutavas metsas. Tänase päeva teemaks on puud. Suured suured puud. Oleme jõudnud Karri metsa. Siin kõrguvad üle 40 meetrised puud. Pempertoni linna lähedal sai ronida ühe sellise tippu. Mati oma adrenaliini laksu all seda ka tegi. Mina (Kadri) julgesin minna 20 meetri kõrgusele. Piltide pealt on ehk näha kui hull asi on. Õhtu veetsime karavanipargis.
Väike Linda suurte puude all

Väike Liina suure ronimispuu all

Mati umbes 70 m kõrgusel puu otsas

Kadri ronis vaid 20 m kõrgusele

Kuues päev teel. Miljoni dollari rannad.... käisime mitmes erinevas rannas, vesi on ilus sinine, liiv on kuldne, mäed ja kaljud on kõrged... väga uhke oli. Kusjuures mina (Mati) nägin oma austraalia esimest mao saba.... jalutuskäigu ajal lipsas üle kõnnitee „tigersnake“ kelle sabast mina nägin viimast poolt meetrid – tegemist on ühe austraalia mürgisema maoga. Õhtul peatusime Paradiisisaare rannal.... no nii postkaardilt välja rebitud oli see rand. Kadri arvab, et rannad on siin tõesti ilusad. Ookean on sinine, suurte vahuste lainetega. Liiv on kuldne ja mitte selline nagu Eestis. Kui Eesti liiv on pigem ümmargune terake, siis siin on see ebaühtlane ehk justkui oleks miljonid merekarbid katki pillatud ja mere poolt pehmeks lihvitud.

Conspicious cliffs

Green Pool

Jakuzzi
Vesi on kristall selge!!!

Meie miljonidollari vaatega ööbimiskoha köök

Meie kaua oodatud uus töö!!!!!!!!!!!
Tegime suured ettevalmistused Lääne-Austraalia lõunakalda linnas Albanys ehk siis ostsime süüa ja muud nodi, et üle elada oma esimene töönädal. Jõudsime töökohta Frankland River – järjekordne veinipiirkond. Elamiskohaks oli väga mõnus asjandus kokkupandud – järjekordsed konteinerid olid üksteise kõrvale laotud, aga need olid seest suhteliselt mugavad (suur voodi, külmkapp, telekas) ning söögi tegemiseks ja pesemiseks olid veel kõrval mingid „metallmoodustised“ ehk siis elamistingimused siiani parimad. Kahjuks aga tööga nii lilleline polnud. Pidime viinamarja puudelt eemaldama uued võrsed, mis iseenesest on lihtne, aga tüütu töö. Kaks esimest päeva saime palka tunnitasuna, seejärel pidime palka hakkama saama tükkitööna ehk 9 senti puu eest, kuigi see ilmselt teile midagi ei ütle, siis meie kiired arvutused näitasid, et hakkame saama raha noh peaaegu poole vähem kui tunnitasuna saime. Taiplikud eestlased (meid oli seal 5 ehk siis Jane ja Harrolid Gingini ajast kah) kaks korda ei mõtle!!!!! Ühesõnaga me tulime sealt ära. Perrine jäi sinna.

Nüüdseks oleme leidnud endale peaaegu uued tööd. Ehk siis tüdrukutel on ja poistel peaaegu on. Kadri, Liina ja Jane lähevad Busseltoni lähedale viinamarja istandusse. Harrold ja Mati lähevad vb Gingini nädalaks ja pärast seda kaugemale southi raskemat mehetööd tegema J. Kõik on endiselt tore.

Tervitame!!!

2009-10-19T18:36:00.000-07:00

20.10.09

Aeg laheb maru kiiresti. Nuudseks oleme ostnud endale auto, telgi, gaasipliidi ja muud tavaari millega matkata. Tunni ajaparast hakkame soitma linnast ara. Meid ootab jargmine t;;koht Albany lahedal. Kohaks oli vist Frankland vms. Vahepeal chillime Margaret Riversi rajoonis ja teistes ilusates linnades. Uritame naha vaalu, ilusat ilma, ookeani, palju loodust, suuri puid ja koike muud huvitavat. Kui aega saame siis kirjutame juba koigest lahemalt. Hektel on olnud maru kiire koguaeg :) Kalli kallid teile

2009-10-11T19:49:00.000-07:00

Yle pika aja on mul v6imalus oma tegemistest aru anda.
Ma pole laisk- ma olen lihtsalt nagu segane to"o"tanud. Viimase na"dalal a"rkasin ma igal pa"eval 6.30, et minna lammaste pygamisele appi; ma sorteerisin pygatud villa, pressisin seda ja noh... ma ei taha nyyd uhkustada- va"a"nasin maha ja vedasin pygajale Ricky`le ette ~ 80 kiloseid va"ga 6ela iseloomuga ja"a"rasid. Oli tore.Vahejuhtumeid ja"tkus igasse pa"eva. Ma ka"ristasin oma pyksid pooleks, tegin salto p6genedes mind ryndava ja"a"ra eest, kohtasin erinevaid a"mblikke(myrgiseid), politsei ka"is jne... 6htupoolikul olin pubis ametis. Ja nii igapa"ev.
See na"dal on mul Wickepinis viimane. Tegelikult on veidi imelik siit a"ra minna. Ma olen nende inimestega 2 kuud koos olnud. M6ned on veidrad, m6ned on t6elised jobud, m6ned on lausa armastusva"a"rselt toredad. Veider on lahkuda teadmisega, et enamusi neist ei na"e ma suure t6ena"osusega enam kunagi. Aga kyllap see ra"nduri elu just selline olema peabki. Suurepa"raseid ma"lestusi sain ma ju terve hunniku ja see on k6ige olulisem

Liinu reisid L6unamaal

06.10.09

2009-10-06T02:20:00.000-07:00

Tööst ja elust laiemalt!

Kuigi me natuke juba kirjutasime tööst siis kirjutame veidike põhjalikumalt veel kord! Kuna mina ehk Mati ja Kadri (kes magab, sest on pühapäeva hommik ja kell on 6) kirjutame ja parandame teineteise juttu, siis võib see mõnikord segadust tekkitada, kuna me mõlemad kasutame „mina“ vormi. Aga katsuge arusaada ja kui ei saagi aru siis see on normaalne, sest Austraalias käivad kõik asjad tagurpidi. Saite aru!?!

Ilm tundub et on lõpuks hakkanud paremaks minema. Päeval üle 20 kraadi ja päike võtab juba päris teravalt ning päev päevalt läheb soojemaks.

Tavaline Gingini tööpäev algab kell 5.20 hommikul. Hommikuks sööme piimakrõbinaid banaaniga ja teed. Lõuna võtame kaasa ja selle valmistasime eelmisel õhtul. Kell 6 hakkame sõitma töökaaslaste ja nende autoga istanduse poole. See on 25 km kaugusel ehk sõit kestab 20 min. Tööpäev algab kell 6.30. Istume vagurasti valges autokastis, seljas mitu pusa, sest külmad hommikud ja tuul teevad oma töö. Läbi istanduse on näha huvitavaid jaapani puid, mis õitsevad. Ja palju palju lõikamata männi puid. Männipuud mis vaiku välja ei aja ja mis tegelikult eestlastele kuskilt otsast mändi ei meenuta, aga neid on nii nii palju. Puud on istutatud ridadesse ja tavaliselt on ridadest moodustatud suured suured väljad. Mõned väljad on õnneks ka juba lõigatud, aga päris palju on veel teha. Kuna maa-ala on nii suur siis tööle läheme istanduse kontorist autokastis ja WC-sse viiakse kah autokastis.
Hommikul on kogu loodus värskelt märg. Selle jaoks on meil kilekotid, mis me kenasti oma jalgade otsa seome. Paar tundi kilekoti jooksu, säästab jalgu tervest päevast märgade jalgadega olemast. Hommikud on väga ilusad. Kerge karge udu ja ilus ilus vaade (Me tööpaik on kergelt mäeotsas). Igal inimesel on enamjaolt oma rida. Alguses kõik nohisevad oma puude kallal. Lõuna paiku hakkab kuskilt otsast vaikselt ka jutustamist kuulda. Esimene paus on 9.30 ja kestab 15 min. Seda kutsutakse smouko ehk siis suitsupaus. Siis me sööme natuke. Kõige tavalisem lõunasöök on võileivad. Iga maalane teeb neid omamoodi. Hollandlased juhuslikult või mitte, ei kasuta üldse võid. Kaks tükki armastavad väga sokolaadi ja pähkli võiet, nii et enamuselt on neil magusad võileivad vist. Süüakse ka lihtsalt juustu saiaga. Meil Matiga on rohkelt topitud kõike võimalikku vahele. Rahaliselt me muidugi kõike endale ei luba, kuid juustu, tomatit, võid ja sibulat ikka. Kaks nädalat sõime selliseid võileibu, nüüd on minul küllalt nendest. Üleeile panin vahele keedu muna ja eile tegin üldse riisi salatit kaasa. Ehk siis segasid riisi sisse maisi herne konservi ja hapukoore. Väga hea tuli, teen seda kindlasti ka järgmine nädal. Pidev saia söömine lihtsalt väsitab.
Teine paus on 12.30. see kestab 30 minutit. Tööpäev lõppeb kell 15.00. Eelmine ja üleeelmine nädal oli mitmeid vihmaseid päevi, kuid nüüd tundub, et kisub aina soojemaks. Töötades sumiseb pea kohal palju kärbseid ja kui hakkad vaikselt väsima tööst, ajavad nad tuju veel halvemaks. Tööpäeva lõpp on alati tore. Istud valge auto kastis, naudid tuult, vaadet ja tööpäeva lõppu- 100 dollarit jälle teenitud. Jõudes hosteli on kaks varjanti. Kas ootad natuke duššiga ja jood külma õlle/siidri või lähed kohe, et siis pärast nautida külma jooki. Mina kahjuks või siis õnneks õlut ei joo ja siider kah ei meki miskipärast. Õhtuti pooldan veini hoopis. Rahakotile kah kergem, sest 4 liitrine valgeveini kast maksab 13 dollarit, mis on väga hea hind. Veinid on olnud siiamaani kõik väga head. Õhtusöök on meil kaheks hollandlastega. Ehk siis ühel päeval teevad nemad, teisel päeval meie. Populaarseim on olnud riis brokoli ja porgandiga. Kuid oleme teinud ka igast muid toite näiteks spagette bolonese kastmega, praekartuleid peekoniga jne. Pubis on igapäev saadaval ka tasuta supp, mis ilmselgelt on mõeldud neile, kes pubist ka midagi ostavad – me oleme seda võimalust vahest kasutanud. Näiteks ostab keegi väikse õlle ja kogu meie meeskond marsib sisse ja sööb seejärel tasuta suppi. Tegelikult on see päris OK ja noh keegi peab selle suppi ju ära sööma. Ühekorra oleme koos süüa teinud ka Uus-Meremaalasega (Luke) ja see oli väga hea söök. Kui oled leidlik, siis saab täitsa hea hinna eest tervisliku toidu.
Meie Matiga oleme väga kokkuhoidlikud ja see teeb elu raskemaks, sest me elame kohaliku küla/linna ainsa pubi peal. Meie sõbrad Liz ja Gav on osavad pubi kasutajad ja nii mõnigi kord on kiusatus minna ja osta pubist õlut või süüa. Kuid siiamaani oleme üldjuhul vastu suutnud panna. Õhtuti me tavaliselt mängime kaarte (pokkerit), vaatame televiisorist Friendse või kui toimub midagi huvitavat pubis, külastame seda.

Inimesed kellega töötame.

Esimese tööpäeva hommik. Oleme Austraalia „ma ei tea mitme kümmnetuhandest istandusest“ ühes. Astume autost välja. Ütleme tulevastele töökaaslastele „Hello“!!!!
Pärast mõningast ingliskeelset viisakat juttuajamist kuulen kusakilt mingit eestikeelset sõna. Pärast selget ja kõlavat „Tere“ tuleb vastuseks „Tere“ „Tere“ „Tere“! Tööle pidi koos meiega tulema kokku 10 inimest, kelledest üks jäi tulemata ehk 9-st inimeset 5 olid eestlased. Kas tõesti ei ole enam kedagi Eestisse jäänud?
Praeguseks on meie töökollektiiv 10 liikmeline muhe seltskond.
Inimesed:
Peale meie on veel tööl Liz, kes on meil juba vana tuttutav. Hollandlane Gido (me kutsume teda Kuidoks, kuigi tegelt häältadakse Hrido) ja Marcia. Eestlased Harold ja Jane. Eestlane Dane koos oma austraalasest poissõbra John`iga. Uus-Meremaalane Luke, keda me kutsume Kiiviks, sest kõik Uus-Meremaalased on austraalias Kiivid. Luke on meist kõigist vanem looduslaps. Käib ringi paljajalu (väljaarvatud tööl, siis ta kannab töösaapaid), seljas on tal tavaliselt igivanana villane kampsun või siis lihtsalt t-särk ja ringi sõidab ta igivana Toyota Land Cruiseriga. Ta on muhe sell ja kui ta naeratab siis paljastuvad mõned üksikud alles jäänud katkised hambad, mis ajab naerma. Süüa teeb ta jube hästi, vähestest asjadest valmib lõpphea söök.
Teistest inimestest ei viitsi eriti kirjutada, nad kõik on toredad ja me saame hästi läbi.
Lisaks kohtame aegajalt kokk Cheff Cris`i, kes on meie pubis kokaks ja kes enamus aega joob õlut ja kui ta parajasti õlut ei joo siis suitsetab kanepit, seda kõike olenemata sellest kas ta töötab või mitte.

29.09.09

2009-09-28T23:03:00.001-07:00

Hei hei...

Elu Gingin`is!?! Oleme end sisse seadnud Gingin pubi teisel korrusel. Kui raskeks saab veel ühe backpackeri elu teha? Pubi hindadest ei ole mõttet rääkida, kuna need on eesti rahasse ümber arvutatult suhteliselt krõbedad.... meiel natuke kallid ja kohalikele enam vähem taskukohased.

Laupäeval oli „AFL Grand Final“ austraalia reeglitega ameerika jalgpalli finaal. See on üleriiklik sündmus. Telekast hakkas juba hommikul väga vara vastav programm pihta.... saade kus on külalised ja räägitakse palju jalgpallist jne. Esimese poole mängust vaatasime enda juures ja teise poolaja vaatasime mängu all pubis. Austraalastel on kombeks väga palju tegeleda ennustamisega erinevatesse sportmängudesse, nii ka seekord. Pubi omanik oli mängu pannud 4000 dollarit (no nii kas kõik tegid kiire arvutuse kui palju eesti raha see on?) ja oh seda õnne ta võitis veits üle 3000 dollari vist ni et 4000 sai rohkem kui 7000. Loomulikult tehti see järel kogu baarile tasuta jook välja. Samuti võitis kokk (chef Cris – temast me veel räägime) 200 dollarit nii et sealt tuli meie kõigile teine tasuta õlu. Ja õhtu lõpuks tegi veel meie ülemuse poeg meile rummikokteilid välja, nii et vahest on päris hea olla õigel ajal õiges kohas ja backpacker.

Kusjuures, kuigi austraalias on baarid/pubid kallid, siis meie ilmselt oleme oma joogid/söögid kokkuvõttes erinevates pubides/baarides soodsamalt kättesaanud kui eestis tavaliselt. Sellest ei tasu järeldada et me kogu oma aja baarides veedame, lihtsalt need harvad korrad neid külastame siis meil on vedanud.

Jalgpalli melust just nii palju inimesi osa ei võtnud kui me arvasime, aga need kes kohal olid tegid päris palju kära.

Noh tööst siis nii palju, et oleme rahul, ainult töötunde oleksime tahtnud veidike rohkem kui meiel pragu võimaldatakse. Äratus on hommikul kell 5.20 välja sõidame hostelist kell 6 ja töö algab kell 6.30 ning lõpeb kell 3 ehk 8 tundi saame tööd teha päevas ning nii 5 päeva nädalas. See on okei aga meie raha kogumisele mõjuks mõned lisatunnid hästi. Töö ise on okste lõikamine tulevastelt mööblitarvis minevatelt puudelt. Tänase seisuga oleme ka ülepuhanud, kuna nädalavahetus oli vaba, esmaspäev oli vaba (Queens Birthday... millegi pärast tähistab West Australia seda 2 kuud hiljem!?!) ja kuna täna on sadanud kogu enne lõuna siis on ka tänane päev vaba. Õnneks on lootust kuivale ilmale nii et me eelarve saab kannatada, aga elame üle. Ning lisaks on suht nõme hommikul kell 5.20 ärgata ja siis avastada et tänane päev on vaba.

21.09.09

2009-09-20T22:42:00.000-07:00

13. sept

Täna oli see päev kui me hakkasime tagasi Wydgee Stationisse minema. Hommikul tõttasime raskete kottidega East Perth Terminali, kust läks buss New Norsicasse. Sõitsime mõnusa bussiga 160 km linnast välja. Tekkis väike uni ja mugavusest oli raske lahkuda. Bussijuht oli tore ja andis nõu, et õigem koht hääletamaks Mt Magnetisse oleks 30 km pärast New Norsicat, sinna ta meid viiski.
Ootasime vb mingi natsa üle poole tunni, kui peale võttis meid naine nimega Donna. Mina pakkusin ta vanuseks alguses vb mingi 30 kuid tegelt oli ta 40. Sõit algas vaikselt, kuid lõpuks saime päris sõpradeks kohe. Kui olime vb mingi 20 min sõitnud, nägime tee ääres ilusaid lilli, neid oli väga palju seal. Kohe mõtlesime valjult, et peaks pilte tegema ja nii me peatusime fotosessiooniks. (Ahjaa, me ostsime endale fotoka, juhuu, Canon ixuse :D) Pärast seda mingi aja pärast tegime peatuse, sest möödusime autoga Rabbit proof fencist ehk siis Jänestele mõeldud aiast, mis kulgeb läbi lääne Austraalia põhimõtteliselt põhjast lõunasse. See tehti selleks, et sissetoodud jäneste ehk võõrliigi paljunemine ja levimine ei vohaks ida poole. Tegime peatuse ja pildisessiooni J.

Kus juures on olemas selline film nagu „Rabbit Proof Fence“ see on austraalia film ja räägib aborigeenidest ning sellest kuidas brittid neid kohtlesid kunagi – soovitame soojalt, kuigi ise me seda veel lõpuni näinud ei ole.

Donna jõi autos pudelist viskit koolaga (nagu meie Coolerid). Tundub, et see on siinmaal normaalne. Igastahes, lõpu poole hakkas tunne küll, et ta vist on natsa purjus, aga sellest hiljem. Pärast aia pildistamist, kohtasime emu keset teed. Donna jäi seisma ja ema emule järgnesid veel 7 poega. See muidugi põhjustas jälle fotosessiooni. Kuid kahjuks meie fotoka aku sai tühjaks. Andsime talle oma aadressi, nii et loodame, et ta saadab meile pilte. Pärast loomade kohtamist teel näitas ta meile oma auto peal kuidas ikka on õigem pidurdada. See oli nii naljakas. Ta lihtsalt lambist pidurdas äkki, algul korduvalt ja siis hiljem tõstis kiiruse üles ja siis pidurdas sujuvalt. Aga seoses pidurdamisega lendas ta jook maha ja terve auto oli alkoholi lõhna täis. Suht muigasin sisemas.
Donna ise on väga värviline inimene. Ta nimelt on töötanud ja ka tulevikus töötab iluterapeudina, kuid hetkel on tööline hoopis kaevanduses. Kaevanduses töötab ta nii suurte masinate taga kui ka logistikuna arvutite ja värkide taga. Siis talle meeldivad motikad, mängib trumme, kuid samas on asjapulk ka moemaailmas ning talle meeldib riietuda naiselikult. Noorena oli ta ka modell. Väga lihtne inimene kellega suhelda.

Vahepeal oli peatus Wubinis, kus Donna tankis oma über-uut-uhket (4000 km) VW Tiguani ja loomulikult ostis endale ka uue rummijoogi. Lõpuks me siis tegime peatuse ka Pans Fines (50 km enne farmi), kus ta tegi meile õlled välja. Istusime niisama, jõime õlut ja tegime üksteisest pilte. Kuigi nende lahjad alkohoolsed joogid on väikesed (350 ml) siis sellest hoolimata, juues neid tühja kõhupeale peavad need pähe hakkama. Igatahes Mati tagasihoidlik arvamus on et Donna oli meeldivalt „svipsis“ ja Kadri oli meeldivalt „heas tujus“ ning Mati niisama muheles.
Lõpuks kui jõudsime farmi (ta muidugi sõidutas meid maja ukse ette) oli mul käes poolik õlu pudel ja ees nägu täis naeru. Oeh, ma kohe ütlesin talle, et mul on nüüd palju millest kirjutada, sest kogu see reis oli nii vahva.
Saime ka teada, et austraallasetel on spetsiaalset nimed erinevatele inimestele, näiteks rekkajuhid on truckyd, maalt pärit olevad inimesed on buchid, farmerid on cockyd. Siis lendas meil üks kärbes autos ringi, tema oli flowy. Kängurusid kutsuvad roodeks ja nende beebisid ehk poegasid, Joeydeks. Austraalia kauboid on „Ringerid“ ja mees ringerid on jackarood ning nais ringerid on jillirood.
Vot selline vahva reis oligi. Nüüd oleme siin samas kohas, samas toas, kus nädal aega tagasi. Meiega on siin ka 2 Iiri tüdrukut ja 1 Iiri poiss. Eks näis kuidas nad vastu peavad ja kuidas olemine hakkab olema J.

13. septembri retsepti soovitus:

Kuidas „thinida“ virsikuid.

Selleks et „thinida“(harvendada) virsikuid on vaja:
2 pikka eestlast
1 lühike iirlane
3 „trolley“(ratastelpukk)

Hommikul kell 8 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurde ja käsi neil väikseid ja viletsaid virsikuid noppima hakkata (jättes ilusamad puuotsa kosuma). Seejärel sõida ise autoga minema. Käi aegajalt kontrollimas ja käsi eestlastel ja iirlasel kiirustada. Õhtu kell 5 aja eestlased ja iirlane virsikupuude juurest minema. Kontrolli tulemust.
Kui kõik on hästi siis oledgi valmistanud oma esimese „peach thining“u.

14. septembri repsepti soovitus:

Kuidas mõõta iirlase IQ.

Selleks et mõõta iirlase IQ on sul vaja:
1 iirlane
1 päikseline austraalia ilm
1 meloni põld

Hommikul sunni iirlane meloneid istutama. Hoolitse selle eest, et keskpäeval oleks sul piisavalt meloni taimi ja iirlasel oleks käed/jalad tööd täis.
Õhtul küsi iirlaselt iroonilisel toonil kui suur on su IQ. Seejärel küsi kus on su päiksekreem?!? Ning lõpuks hinda ta punase naha järgi ta IQ-d. (Tõenäoliselt on see umbes 90).

15. septembri vanasõna:

Clean house is a sign of wasted life!

Rikkuse valem.

Pärast pikki tunde virsikute harvendamist olen ma välja mõelnud järjekordse rikkuse valemi. Selle valemi abil muidugi pururikkaks ei saa, aga noh jõukaks võib küll saada - eesti mõistes.
Igatahes pead sa natuke oskama inglise keelt ja seejärel tee endale eestis rekajuhiload. Seejärel tee paarkuud tööd AS Eesti Põlevkivis (suvaline töö, nt koristaja) ning osta lennupilet austraaliasse – sõida austraaliasse. Mine tööbüroosse, ütle et oled kogemustega kaevanduse töötaja. Oota mõni päev ja asu pärast telefoni kõnet tööle kaevanduses. Tee tööd graafiku alusel 2 nädalat tööl ja 1 nädal vaba. Oota oma pangaarvele ilusaid numbreid. Mõne aja möödudes oled jõukas.

21. sept

Tere jälle üle mõne pika aja!

Nüüdseks olema tagasi teel Perthi ja õhtuks oleme juba uues kohas Gingin.
Veetsime taaskord suhteliselt sujuva nädala Wydgee Stationis. Kõik muu oli nagu alati aga töö oli ikka üle mõistuse igav. Ilmselt oleme sama igavat tööd teinud ka eestis, aga kindlasti mitte nii kaua järjest. 8 päeva virsikupuu vahtimist on ikka liig mis liig.
Nädala kokkuvõtteks. Ilmad olid väga mõnsad – saime päikest ja tuult. Nägime oma austraalia esimese elusa känguruu (siiani ainsa), sisaliku (umbes meeter ja mõnikümment sentimeetrit), tegime oma esimese „bush walking“ ja kohtasime 3 iirlast. Mõõtsime ühe iirlase IQ, teise iirlasega ei teinud midagi ning kolmandaga saime hästi läbi ja andsime oma telefoni numbrid talle.
Samuti kohtusime 2 hollandlasega (Kuido ja MarieUnderGround). Nemad tulid Wydgee`sse tööle ja ütlesid et me lähme kõik koos järgmisse kohta (Gingin) tööle. Meie ei teadnud asjast otseloomulikult midagi. Ehk siis tööbüroo soomlasest tädi Marion oli meile juba järgmise töö valmis pannud. Lahe! Mugav!
Sellega seeoses on meil pärst 8 päeva tööd 1 puhkepäev ja siis taas töö. Loodetavasti on Gingin`is mobiililevi ja natuke interneti.

Igatahes on meil kõik endiselt kontrolli all. Vahest võtame meelelahutuseks ühe õlle ja tunneme end mõnsalt.

Aga mul on nüüd tekkinud ka mõned küsimused. Kuna meie interneti kasutus aeg on suhteliselt piiratud, siis ei ole meil aega surfata ja otsida vastuseid elulistele küsimustele!!! Äkkist mõni usin teadja viitsib meile kommentaaridesse vastata.

Milline on aafrika kõige ohtlikum loom? (mis iganes moel)
Kui mürgine on nõudepesu vahend? (jama selles, et austraalased, iirlased, hollandlased, inglased ja kes teab kes veel, pesevad nõusi veega täidetud kraanikausis, veele on lisatud nõudepesu vahendit ning siis nad ei loputa nõusi veega vaid panevad restile kuivama või kuivataad rätikuga. Jestas kui palju seda jama me nüüd oleme endale sisse söönd ja joond. Nagu peaks ju ikka loputama nõusi veega?!?)

2009-09-15T21:32:00.000-07:00

Ma elasin pyhapa"eval yle suure jalgpalli hooaja l6pupeo. Oi ma olen uhke. Wickepin'i meeskond sai kyll teise koha, aga pidu kestis sellest hoolimata teisipa"eva hommikuni (6nneks kyll mitte meie pubis). Ytleme nii, et terve pyhapa"eva 6htu jooksin ma ringi ja yritasin purjus jalgpallurite eest k6rvale p6igata. See mul ka 6nnestus ja hommikul kell 2 l6petasime me va"ikeste drinkidega oma pika ja va"sitava pa"eva.

Tegemist on mul siin juba rohkem. Inimesed s6idutavad mind linna, ka"in farmides ja teiste backpackeritega pikemaid ja lyhemaid matku tegemas. Homme ja ylehomme la"hen ma yhte farmi to"o"d tegema. See on niio"elda t6uja"a"rade aretusfarm, kus reedel toimub yks WA olulisematest oksjonitest(sellest farmist pa"rit ja"a"rade hinnad k6iguvad 13400 ja 8000 taala vahel) ja ma osalen ettevalmistustes ja la"hen ka ilmselt okjonile appi. Oioi kui p6nev...

Ma panin yles ka m6ned pildid www.flickr.com/photos/liinaolisiin/

Tagasi Farmi

2009-09-11T02:20:00.000-07:00

Sau plau.... Kadri ja Mati l'hevad nyyd tagasi Wydgee Stationi ja ilmselt 2 n'dalaks aga mine sa tea 'kki ka lyhemaks voi kauemaks ajaks. Igatahes ei ole me homsest j'lle enam ei interneti ega mobiili ulatuses... aga kui kellegi peaks tekkima hirmus vajadus voi igatsus meiega r''kida siis Wydgee Stationi tel nr on 99635819 ja suure toen'osusega saate te sellisel juhul r''kida esmalt Katega.

Cheers mate!!!!!

10.09.09

2009-09-10T00:52:00.000-07:00

Tere õhtust!

Õpetasime Wydgee Stationis meie inglasest sõbrale Gavinile (ärge arvakegi et te oskate seda nime hääldada) eesti keelse väljendi „ei viitsi“. Tema suus kõlab see nagu oleks seda öelnud itaalane „ ei viiiitsi“ – rõhutades iga tähte, väga kõrgel ja üleval toonil.
Igatahes et järgnevat lugu lugedes ei tekiks teil Gav`ist valet muljet proovin ennem teda natuke kirjeldada ja iseloomustada – niivõrd kui ma tead üldse ise tean.
Niisiis Gavin on 26 aastane inglise noormees. Sündinud ja kasvanud Londoni lähistel. Räägib suhteliselt selget inglise keel (vähemalt meiega – kui ta austraalasega räägib, siis me kõigest aru ei saa). Oma praeguse tydruksõbra Elizabetiga kohtusid nad umbes 2,5 aastat tagasi. Nad on kahekesi ringirännanud ja ka vahepeal hollandis või kusagil paiksed olnud (Elizabet on hollandlane). Mingil hetkel peatusid nad näiteks Tais ja et elatist teenida, siis müüsid nad läbi interneti ameeriklastele Taist ostetud odavaid võlts kaubamärgi riideid jne(kes ei ihkaks Armani pükse või Luis Vitooni käekotti). Praegu on nad meiesugused ehk töötavad, et veel veits Austraalias reisida. Järgmise aasta mai kuus on neil pulmad Las Vegases – ma väga loodan, et neil läheb kõik hästi ja nad tõesti abielluvad siis.
Njah ilus ja armas lugu noortest, kes on teine teist leidnud. Mis aga muudab Gav`ini nii teistsuguseks? Kas teil on ema? isa? õde? vend? Ikka vist on, Gavini mõlemad vanemad surid vähki ning õdesid/vendasi tal ei ole – päris julm? Temale on igatahes saatust jagatud topelt ja siis veel üks ports.
Tegelikult on Gav väga lahe ja mõnusa olemisega tüüp, kes oskab nalja teha ja kellega saab niisama mittemillestki rääkida.

Kas teatsite: Austraalias tuleb lisaks sellele et sa tasulisel parkimis alal paned oma autole vastava märgise, et sa oled maksnud parkimise eest, ka auto ninaga õiges suunas parkida vastasel korral saad selle eest trahvi!!!!!!! Kui loll on see????

Noh kui kõik hästi läheb siis loodetavasti tulevad Gav ja Liz kunagi meiel eestisse külla. Sest laulupidu, saun, murdmasuusatamine jne millest me neile rääkisime tundsid neile piisavalt ajulagedad ning samas ägedad, et seda ise vaatama tulla.

Aga nüüd siis see komejant mille pärast ma olin sunnitud teie üleüldse Gavi tutvustama. Nimelt sai ta Perthis väga hea töökoha. Ta peab Perthi vanadest ühistranspordi bussidest mingit vana ja katkist sisustust väljakiskuma ja siis uued detailid asemele panema. Töö oli algselt mõeldud austraalastele aga ta ikkagi kandideeris ja kuna ta on inglane siis pigistati silm kinni ja lubati ta tööle võtta. Enne tööd oli kohustuslik tervisekontroll, kus ta tegi kõik võimalike kükke ja muid harjutusi ja loomulikult uriini proov – kontrollimaks ega ta alkohooli või narkootikumidega ei liialda.
Pärast esimest 4 tundi tööd tuli Gavini juurde tema ülemus ja ütles et ta on vallandatud kuna ta proovist leiti kanepi suitsetamis jälgi.
Gavin oli eelnevalt ostnud 150 dollari eest mingi kehapuhastus komplekti ehk 25 tabletti poole tunni jooksul sissesöönud ja mingit vedeliku suures koguses veel peale joonud - aga nagu näha siis see ei aidanud. Järgmiseks tellis ta internetist võltsuriini. Aga see ei jõudnud kohale. Kuna kõik Gavini sõbrad on kah „pühapäeva“ suitsetajad siis polnud ka nendest abi.
No ja kes võiks olla veel täiuslikuma ja puhtama uriini omanik, kui mitte eestlane Mati. „Mõeldud, tehtud“. Täna hommikul oli Gav meie hosteli ukse taga ja ulatas mulle kaks väikest pudelit. Pärast mõningasi ponnistusi ulatasin ma need talle tagasi ja tema ruttas arstide juurde. Kuid selleks, et proovi saaks võtta, peab olema uriin õige temperatuuriga ja just väljutatud ehk kohapeal tehtud. Selleks pidi Gav need väikesed pudelid omale püksi toppima ja soojas hoidma. Ning kui ta proovi annab, siis teeb ta seda kellegi järelvalve all. Varsti saame teada kuidas läks!!!!!! J

Kadri jätkab. . .
J Nii veider kui see lugu ka poleks, lõppes kõik väga hästi. Ehk siis pooleteise tunni jooksul saatis Gav sõnumi, et proov läks läbi ja ta õnnistatud töökoht on tagatud. Kuid kui meie, eestlased, hakkasime mõtlema, mida kõike ta selle nimel tegi, oleksime vist asja katki jätnud või maitia. . . Tellida neti kaudu mingeid tablette ja siis hiljem veel võltsuriini ja siis veel kanda kellegi teise uriini jalgevahel, hmmm. Igatahes, me oleme tema üle õnnelikud ja muidugi tasuta saadud õlu ja vein pubis kulusid kah marjaks ära J

10.09.09

Tegime hommikuks pannkooke, mõnus oli. Nüüd istume voodis ja naudime hommikut täiskõhtudega. Viimastel päevadel siin Perthis oleme palju ringi kõndinud. Isegi nii palju, et võiks arvata ühe päeva kilometraasiks vähemalt 10. Asi selles, et oli ilus päikseline ilm ja mina tahtsin väga minna randa ning pärast Perthi küljeall asuvasse Fremantalisse. Kuid rahaga oli meil kitsas käes ja arvasime, et kaugel see Fremantal sealt rannast ikka on. Ja algul oli ka tore niisama mööda randa kõndida. Mingi aeg kõndides märkasime silti, et Fremantalisse on 5,9 km. See pani küll korraks mõtlema, et ehk otsime rongi peatuse üles. Kuid seda me ei leidnud, nii et läksime aina edasi. Rongi peatust me ei leidnudki ja Fremantalisse jõudsime suhteliselt vaiksete, väsinutena ja tujuta. Järgmine päev ehk siis eile tahtsime näha elus känguruusid (hetkel oleme näinud vaid surnuid). Oleme kuulnud, et ühe väikese saare peal siin Swan riveris peaks neid leiduma. Nii me siis seal käisimegi. Mati jooksis küll ühe puhma juurest teise juurde, lootes lebotavaid loomi sealt leida aga tutkit. Kui me sinna läksime bussiga, siis tagasi tulime loomulikult jala :P, see polnud õnneks nii pikk matk, kuid sportlik kindlasti. Külastasime vahepeal ka ühte lastemänguväljakut, kus ma tõdesin fakti, et mehed jäävad alati poisikesteks :D Ehk siis Mati kiikus eriti suurel hool, nägu naerul, siis turnis mingi laste atraktsiooni peal, pärast kookis väiksest tiigist golfi palli välja ja hakkas sellega mängima. Ma niimoodi vaikselt vaatasin ta tegevust pealt ja muhelesin J tore tore.
Igastahes tuleviku plaanid on meil veel hägused. Ootame kõnet,mis teeks nad selgemaks. Võib juhtuda, et lähme tagasi vanasse farmi noori virsikuid noppima, et ilusamad saaksid suuremaks/tervemaks kasvada. Aga võib juhtuda, et õnn naeratab ka kuskilt mujalt.

Muide eilses lehes „Western Australia“ (09.09.2009) märkasin ma esimest jõulu teemalist kuulutust – a la - Tule ja osta varakult omale vajalikud jõulukaunistused. Ise on muidugi austraalased rahul, et jõulude aeg on neil 35-40 kraadi sooja?!?!

2009-09-06T23:45:00.000-07:00

Kadri naudib vaadet kõrgel kõrgel reka istmel, rekka nimi oli "Corn Duster" see tähendab lennukit, mis pihustab mürki maispõllule ehk kiiresti sõitev riistapuu. Mina olen kaugel kaugel tagaistmel/voodil.

Kadri paneb puusse kohe!

Puust

Puusssee

See on meie "tea time break" kus me manustasime kas lahustuvat kohvi või musta teed piimaga ning loomulikult väike küpsis.

No nii, minu kõige lemmikum apelsin

2009-09-06T23:30:00.000-07:00

Esimest korda autoroolis, kus kõik on valetepidi :)

Niimoodi ma tungisin põõsasse ja hakkasin teda harvendama

6 september
Kadri kord kirjutada vahelduseks.

Lugesin just Mati kirja ja oi kuidas ta ikka oskab kiirkirja koos vigadega hästi kirjutada J. Aga millest ma siis rääkida tahtsin. Tahtsin rääkida sellest farmist kus me olime. Farm oli vist nende jaoks väike, meie jaoks suur. Lähimad naabrid a la 40 km kaugusel. Suur tee oli lähedal, nii et pidevalt oli kuulda möödakihutavaid rekasid ja rändureid. Ei oskagi öelda kas loodus on seal ilus. Kui ära harjuda on see suht üksluine ehk kokkuvõtvalt punane puhmastik. Hetkel on kevad käes, see tähendab ka seda et paljud põõsad ja taimed õitsevad. Kuid enamuses on toonid ikkagi punased. Enne päikese loojumist on näha ühelt poolt pimenevat sinakat taevast ja teiselt poolt oranzikat taevast, kui oleks ka pilved taevas siis meenutavad nad vana renessaansi maali. Väga ilus. Ööd on kah väga ilusad. Kuu paistis selgelt koos tähtede ja linnuteega. Õues kõndimiseks ei olnud taskulampi vajagi. Kõigil hoonetel ja puudel on maagiline kuma.
Kohtasime ka meie esimest ohtlikku looma ehk siis Redback spiderit ehk siis punaselgset ämblikku. Neile meeldib konutada pimedates nurkades, näiteks plastmass aiatoolide all. Sealt me just kaks tükki leidsimegi, pildistasime neid ja siis tapsime. Julm küll aga endal ohutum tunne pärast. Nad ei tohiks täiskasvanut tervet inimest tappa, kuid vanematele ja lastele on ta surmav. Sarnane vb rästikuga. Apelsini puid pügades leidsin kah ühe, siis oli küll kõhe tunne. Sest me istume oma näo ja kätega lehtedele väga lähedal koguaeg ja just ühe lehe alt ma redbacki leidsingi.
Puude pügamine oli tore, sain rakendada natuke oma kunsti meelt :P ehk siis metsakasvanud põõsast vormid kena puu. Kuid kahekesi oli farmis ikkagi igav. Üritasime filme vaadata aga kaugele me ei jõudnud. Üritasime ka sõbruneda pererahvaga aga ikka tundus, et me oleme neil ees, nii see olemine seal vb natuke raskeks muutus. Kuid pärast väikest puhkus oleme jälle valmis ja siis me juba teame kuidas asjalood olema hakkavad. Ehk oskame ennast ka paremini ettevalmistada, näiteks võtan kaasa jogurtit J. Jogurtit just sellepärast, et me sõime seal palju röstsaia ja sellest saab ruttu nisu täis, kehale ei mõju kah just hästi. Ja jogurtid on siin head, praegu linnas olles naudin iga päev J.
Meie tööpäev nägi välja nii: kell äratas meid 6.50. Siis tegime silmad lahti ja jäime ootama generaatori töölepanekut. See tõi elamisse élektri. Elektrit meil küll vaja hommikul ei olnud, kuid see tähedas, et ka pererahvas on üles ärganud. Näiteks kui oli vihmane ilm, siis generator pandi tööle hiljem ja see tähendas et me võime kauem laiselda, sest vihmas ei saa tööd teha. Kuuldes generaatorit panime oma mustad määrdunud tööriided selga. Riided muutusid iga päevaga jäledamaks. Me küll pesime mõnda särki aga kuna nad ei kuivanud järgmiseks päevaks ära siis ei saanud me neid ka pesta, sest korralike särke ei tahtnud kasutusele võtta. Põhimõtteliselt need riided mida põllul kannad jäävadki põllu riieteks, neist ei saa enam punast värvi maha. Igastahes panime riided selga ja läksime hommikust sööma pererahva majja. Hommikuks oli kas krõbinad piimaga või röstsai juustuga, kuhu vahel anti peale ka sinki, tomatit või snowbeanse. Viimased on nagu herned aga sööd neid koos kaunadega, täitsa ok asjad. Samal ajal kui sõime , tegime endale kaasa ka lõunasöögi. Lõunasöök tähedas siis röstsaia, millele oli vahele pandud kah kõike seda sama jama, mis hommikul anti. Kui söödud, ootad, mil peremees Bill valmis sai oma asjadega ja võis sõit põldudepoole alata. Tavaliselt jõudsime põllule alles 8.30. Teed tööd paar tundi ja siis on paus, kus puhkad juues musta teed piima ja suhkruga ning sinna juurde ka paar küpsist. Lõuna ajal sõid ära ka oma võileivad ja nii see tööpäev läkski. Praegu ma ei taha musta teed inglise moodi, sest see meenutab nii väga farmi. Kuigi enda imestuseks mulle see meeldis. Nii et prooviga kah.
Reedel oli meie viimane tööpäev ja otsustasime laupäeval proovida hääletamist. Bussid on väga kallid ja ei olnud tahtmist oma esimest palka kohe vähendada bussi piletitega. Auto peale saime kiiresti. Ehk siis meid võttis peale suur reka, millel oli 3 haagist taga. Esimene tunne, kui sinna kõrgele torni ronisin, oli nagu oleks roninud rongi esi otsa, Teed polnud üldse näha vaid suurt reka nina. Rekad on siin nagu ikka Ameerika filmist, mitte nagu meie väikesed Eesti omad. Sõidutajaks oli ehte austraallane. Tema inglise keelest oli suhtelist raske aru saada alguses, kuid eks tuli mitu korda küsida üle, siis lõpuks selgus ka jutu iva J. Ei teagi, mis ta nimi oli aga ta suitsetas väga palju. Mati luges ära, et kogu reisi jooksul suitsetas ta 13 suitsu. Pärast kui kohal olime, tundsin ennast ehtsa konina, jube. Tundsin et olen ise nikotiini laksu all, õõh. Reis läks kiiresti ja sujuvalt. 90 dollari asemel maksime 3.60, mis oli rongi pilet äärelinnast kesklinna, väga mõnus. Rekamees naeris koguaeg ja tihti ei saanud ta jutule pihta siis lihtsalt muheled kaasa, küsimärk otsaees J
Nüüd me istume Perthis backpackerite hostelis. Naudime vabasid hommikuid, lõunad ja õhtuid J homme on tõsisem tööpäev, ehk siis otsime jah uut tööd, vana töö on küll tagavaraks võtta, sest meid kutsuti sinna tagasi 14 septembril, kuid ehk veab ja saame midagi huvitavamat. Kui ilmad lubavad siis tahaks minna veel ookeani äärde, jalutada seal kus pole veel käidud jne vaadata Perthi. Kuigi kõik huvitavamad asjad on vist kesklinna kandis juba nähtud. Mõtlesime ehk on võimalik rentida jalgratast vms, tegelt oleks päris tore sõita motikaga ringi.